Võnnu alt võiduga ehk traditsioone peab hoidma

Kuna traditsioonilise Raid.lv veloralli aeg (8.-9.nov) sel aastal pooltele meie võistkonnast ei sobinud – Sixten korraldab samal ajal 20. (!) klubimatshi ja Maret turistib Veneetsias, siis valisime oma traditsiooniliseks sügiseseks seikluseks hoopis kaks nädalat varasema, VXi (loe: Kristaps Liepiņš’i) poolt korraldatud ürituse, milleks oli remix 5a tagusest võistlusest Cesises. Kuna eelmisel korral meist keegi sellel võistlusel ei osalenud, siis oli meie poolt tegemist täiesti ausa ja uudse ettevõtmisega, ja isegi sellel maastikuosal, kus Sixten 12a tagasi MK kulla sai, ei hõiganud ta kordagi, et siin ma olen varem olnud!

Võistluskeskuseks oli Koiva (Gauja) jõe kaldal asuv endine NL sõjaväe spordi- ja puhkebaas, mis leidis nähtavasti rakendust ka tänapäeval, kuigi osaliselt oli sisustus jäänud 20a tagusesse seisu.

Rada algas kell 22 jooksuga, 3KP ca 1h. Aga kõigepealt pidime üles otsima männi, mille külge oli kinnitatud meie numbriga legendikaart. Et asi päris noppimiseks ei läheks, oli see torgatud 3m kõrgusele.

Pärast soojendavat jooksuringi oli valida, kumb rattaring esimesena võtta, võtsime nr 2, mille keskel oli lisaülesanne - köieronimine.

Tegemist oli korraliku seikluspargiga, kus kaks liiget saadeti pikemale rajale ja kaks lühemale. Kell oli siis 1 paiku öösel, ilm kottpime ja üsna tuuline. Kõrgust – kui ka oleks tahtnud - ei saanud karta, sest maad ei olnud näha! Turnimist ei takistanud õnneks ka mu viimasest Xdreamist (rattaga kukkumisest) endiselt hell ja paistes 9.ribi.
Selles ülesandes nägime ka vahet järgmistega – see oli umbes 10-15 minutit.
Pärast ronimist sõitsime veel natuke rattaga ja umbes 2 paiku öösel jõudsime kanuuharjutusse. See oli lühike (3 KP), aga tehniliselt päris nõudlik:
1 KP: neljakesi kipakas kanuus, kus aerusid kolm paari, tuli sõita jõe keskele ning hoida üsna tugevas voolus kanuud sillatala juures paigal, st köisredelist kinni, seni kuni üks meist mööda redelit üles ronib ja KP komposteerib.
Teine kanuupunkt oli kaugemal, Koiva lisajõe harul. Sinna kanuutasime vastuvoolu, kõik läks õnneks.
3.KP: tagasiteel tuli teise sillaposti juures kanuu vastuvoolu keerata, sellest välja astuda – vee alt paistis õnneks sillatalaplatvorm, kus kahekesi seistes „pätipuki” abil komposteerida küünis, ja uuesti kanuusse istudes ning vooluga võideldes kanuuga turvaliselt randuda.
Autasustamisel pidas nii mõnigi tiim vajalikuks ära märkida, et neil õnnestus kanuuetapp kuivade riietega sooritada. Meil ka, kuigi ümberminek oli paar korda üsna lähedal. Siiski olevat üks Läti tiim peakorraldajalt pärast kanuud väga emotsionaalselt küsinud: kas te mõtlesite ikka PEAGA, kui sellised kanuupunktid panite?!! ;)
Tuleb tunnistada, et selline emotsionaalsus mind isiklikult lätlaste puhul üllatas. Korraldaja aga kommenteeris, et jah, mõtlesin küll ja sealjuures nägin veel suurt vaeva, et huvitav ülesanne välja mõelda! ;)

Igatahes sõitsime seejärel jälle rattaga, kõigepealt võistluskeskusesse, kust rattalegend jälle pihta hakkas. Otse baasi väravate ees õnnestus mul teeauku sõita ja üle lenksu lennata. Natuke oigasin ja siis sõitsime edasi. Seekord viis rada teisele poole, keerutasime Koiva jõe kõrgetel kallastel, teiste hulgas oli punkt Kotkakaljudel (läti k Ērgļu klintis; kuna sealt avanevat vaadet ei näinud pimeduse tõttu, siis tuleb veel kindlasti tagasi minna!)

Koiva kallastel olid kummalised rajad liivakivi sisse aegade jooksul tekkinud, mis viis mõtted muistsetele liivlastele, kes näiteks vaala vaagnaluust bobikelgu eellasega mäest alla sõitsid… Sellised mõtted siis öösel tuules kohisevate mändide all ratast lükates ja treppidest tassides.

2 tunni pärast jõudsime jalgsiülesande algusesse, mis oli ca 5 km pikk: "otsige üles KP legendiga "puu vee kohal" ja n-kogus peidetud KPsid samas Gauja lisajõe orus. Kui raudteesilla alla välja jõuate, siis olete juba KPst möödas."
Turnisime seetõttu mööda selle lisajõekese kõrgeid kaldaid, mahalangenuid puid, soid ja tihnikuid. Õnneks olid paljud tiimid valinud selle ringi esimeseks ja olid meie jaoks juba mõned jäljed sisse trampinud.
Seejärel põrutasime rattaga edasi ja jõudsime uuesti sinna kanuu algusesse (SF3) ja kuna meil oli juba kanuu sooritatud, siis saime valge paberilehe KP rõngastega ja pidime need KPde kohad kaardile kandma. See oli päris huvitav ülesanne, Kristaps juba rõõmustas, et leidis nipi, kuidas meid pidurdada, aga ei midagi - lõpuks saime ikkagi hakkama, kasutades käepäraste vahenditega valmistatud sirklit.
Need 7 KPd pidime läbima suvalises järjekorras, sealjuures üks KP asus 15m kõrgusel kase otsas, millest me esialgu alt mööda sõitsime – ei taibanud pead nii kuklasse ajada ja valgeks oli ka selleks ajaks läinud (kell sai siis just 8 (uue aja järgi 7) – valge punktileht ei paistnud valge taeva taustalt välja ja helkurribad ka ei säranud nagu pimedas.
Uuesti SF3 jõudes oli selge, et saabusime esimestena ja viimane 2-3km baasi oli vaid vormistamise küsimus.
Finishis ootas soe dušš ja saun, maitsev supp ja suur kringel. Ja mis kõige mõnusam - voodi magamiskotiga.

Kokkuvõtteks: on äärmiselt mõnus lõpetada hooaega eranditult positiivsete emotsioonidega: maastik ilus, korraldus ladus, legendid õiged, lisaülesanded huvitavad, ilm suurepärane ja kaaslased parimad!

6 esimese koha tulemused (startis 34 võistkonda):
1. ISC Adventure Team (21) 89p/11st.07min. EST
Sixten Sild; Randy Korb, Maret Vaher; Alar Viitmaa
2. Elita (13)89p/12st.20min.LAT
Jānis Blanks; Reinis Zobens; Dace Traniņa; Kristaps Epners
3. ViXotāji (3) 89p/12st.24min. LAT
Raimonds Lapiņš; Māra Leitāne; Romāns Evarts; Konstantīns Smotrovs
4. 4 slapji krekli / HY (34) 89p/12st.57min. LAT
Gvido Sabulis; Guntars Mankuss; Agnese Grūbe; Sandis Nete
5. EBIKE / SK Mežaparks (36) 89p/12st.59min. LAT
Jānis Ansabergs; Andris Ansabergs; Ieva Ansaberga; Mārtiņš Līsmanis
6. Rumakss (18) 89p/13st.38min. LAT
Gints Ērmanis; Aigars Eriņš; Baiba Zvirbule; Jānis Balodis

Meeleolukaid pilte leiab siit.
Tulemused tulevad kunagi siia.

Matkasport 36h 2008

Juuni alguses toimus taaskord ainuke pikemat sorti seiklusspordi võistlus, mida Eestis korraldatakse- Matkasport 36h. Kuna rohkem taolisi võistlusi siinkandis kahjuks pole, siis on sellel osalemine traditsiooniks saanud. See üritus on meil vahele jäänud vaid kahel korral- 2002 aaastal ei olnud sellest üritusest veel teadlik ja eelmisel aastal võistlesime samal ajal seiklusspordi MM-il Shotimaal. Ülejäänud viiel korral oleme kohal olnud.

Lugedes osalevate tiimide nimekirja tundus taaskord, et kohal on mitmed tugevad võistkonnad, kelle võitmine võib päris keeruline olla. Konsulteerides Soome seiklusspordi asjatundja Heitiga jäid meelde sõnad, et soomlased olevat hirmkõvad ja nende võitmine saab meil ikka väga raske ülesanne olema.

Samas ei olnud põhjust põdeda sest ka meie tiim oli ilmselt tugevam ja kogenum kui kunagi varem. Sel korral võistlesime järgmises koosseisus: Randy Korb, Urmo Alling ja Rain Lond. Sel aastal oleme üheskoos edukalt võistelnud juba Icebug 25h ja Poolas Bergsonil. Oleme füüsiliselt suhteliselt võrdsed, meil kõigil on omad tugevused ja seeläbi suudame üksteist täiendada ja rasketel momentidel toetada.

Võistlus algas ratastel. Mingit keerulist taktikat ei hakanud välja mõtlema- keerasime kohe gaasi põhja, et grupp kohe võimalikult väikeseks lammutada ja muidusööjatest vabaneda. Esimese kiirendusega tuli kaasa umbes 4-5 tiimi, kellega koos võtsime ka esimese punkti. Teise punkti sõitmiseks valis Randy teistest erineva variandi. Meiega kaasa tuli vaid Vaude. Kuna tegemist on peamiselt tugevatest jooksjatest võistkonnaga, siis polnud mõtet neid endale tuulde oodata. Algul nad küll üritasid kõvasti, aga peale mõnda tõusu hakkas neil ilmselt piisavalt valus, et sellest rumalast mõttest loobuda.

Järgmised paar punkti sujusid viperusteta ja vahe jälitajatega aina kasvas. Neljandas punktis alustas rajameister Tammemäe oma huumorinurgaga. Esimene nali seisnes selles, et kaardil märgiti punkt põllu ühte nurka, aga punkt ise sai peidetud mõnesaja meetri kaugusele hoopis teise nurka. Meile tähendas see nali seda, et peale viit minutit otsimist ümberkaudses võsas ja puude latvades, jõudis kohale ka Vaude. Kui peale mitut pikka minutit jõudis kohale ka ISC sega tiim eesotsas MM-i pronksimehest navigaatori Sixteniga, siis ei saanud kahtlust olla, et punkt oli vales kohas. Sellised mehed nagu Randy, vennad Eensaared ja Sixten Sild ei kogune naljaviluks valesse põllunurka. Ei jäänud muud üle kui võtta üks kõne peakorraldajale ja rajameistrile. Rajameister oma viga ei tunnistanud ja oli surmkindel, et punkt on maas ja õiges kohas. Selle peale hakkasid Eensaared meelde tuletame O-aabitsa tõdesid ning punkti leidmiseks kasutama seal õpetatud meetodeid- prooviti spiraal- ja ring meetodit, moodustati ahelikke jne. jne, aga punkt jäi ikka leidmatuks. Seejärel plaanisime kogu selle metsa ja megasuure põllu ruutsentimeetri haaval läbi otsida sest järgmise punkti asukoha teada saamiseks pidime selle punkti kindlasti leidma. Kõigepealt liikusime koos Vaude ja ISC-segaga mööda põlluserva mitusada meetrit vasakule, kuna targemate jutu järgi olevat seal üks sarnane koht punkti peitmiseks. Selles põllunurgas saime kokku veel umbes 10 võistkonnaga, kes olid kogemata valesse nurka ilmunud. Kuna punkti ka sealt ei leidnud ja kuhugi edasi ei osanud minna, siis sõitsime kogu selle kambaga tagasi õigesse punktikohta. Vahepeal vestlesin veel rajameistriga, kes vihjas, et sisenes punktipiirkonda kaardist väljast. Sellest vihjest piisas Randyle, et sõita järgmisesse põllunurka, kust leidsime lõpuks ka punkti.

Kõik algas otsast, poolteist tundi tööd oli tühja läinud. Viiendasse rattapunkti minnes tegi Randy taaskord teistest erineva variandi. Selle asemel, et punkti minna kaarti kasutades, sõitsime meie kaardist välja ja kasutasime Randy mälu ja loogikat. Sellest piisas, et ka järgmine punkt mõned minutid enne jälitajaid võtta.

Jooksma pääsesime mõneminutilise vahega Vaude, Duro ja ISC-sega ees. Esimeses punktis tegime pisikese vea ja ISC-sega ning soomlased said enne meid punni kätte. Vaude seevastu jäi meist sinna maha punkti otsima. Liblik tundis veel huvi, et mis punkti teel oleme, aga kuna nad rattas tööd teha ei tahtnud, siis ei hakanud ka punktist neile rääkima. Soomalsed, kes sellel ööl absoluutselt iseseisvalt liikuda ei tahtnud riputasid end meile konksu ja ükskõik millise rajavaliku tegime ei jäänud nad meist sammugi maha. Kõige keerulisem hetk Duro jaoks oli ilmselt see, kui Randy ja Sixten erineva rajavaliku tegid. Oi, kui keeruline oli neil otsustada kas mennän oikealle tai vasemalle.

Paar punkti enne etapi lõppu õnnestus Randyl meid niimoodi punkti viia, et meist mõnekümne meetri kaugusel liikunud soomlased seda ei märganud. Mängisime punkti piirkonnas veel mõne hetke lolli ja parajal hetkel kustutasime lambid ja kadusime öösse. Järjekordne alavõit.

Peale jooksu lasti meid kanuudega sõitma. Etapp algas soiste saartega järvel, kuhu olid mõned punktid pistetud. Esimese punktiga tegime mõned minutid viga ja soomlased said taaskord meile üsna lähedale. Peale seda me enam ei eksinud ja hakkasime vaikselt vahet kasvatama. Peale järvepunkte suunas kaart, meid olematu veekogusega ojale, mis praegusel aastaajal polnud üldse laevatatav. Kandsime kanuu teele ja mööda seda mõned kilomeetrid edasi. Ühel hetkel tuli paat vette lasta ja mööda rägast jõge sõitma hakata. Kuna sellisel jõel pole suurt mõtet kolmekesi sõita, siis jalutas Randy mööda kallast ja meie Urmoga mässasime jõel. Kuigi osalejatelt võis kuulda pahameelt, et jõgi oli risune ja madal, siis minu arvates oli see kindlasti palju huvitavam, kui mööda laia ja igavat jõge tuima näoga kühveldamine.

Kanuuetapp suurendas meie vahet teistega veelgi. Sellise võistluse puhul on vaimselt üsna keeruline, kui sa kunagi ei tea kui kaugel on jälitajad, kas sa suurendad vahet või on nad sind kohe-kohe kinni püüdmas. Pidev surve kuklas on üsna väsitav ja mitte hetkekski ei saa end lõdvaks lasta. Tagant tulijatel on selge eeslis, kuna nad pidevalt näevad vahesid ja teavad kuidas võrreldes meiega liiguvad.

Jooksma minnes oli päike just üle puude latvade tõusnud ja soojendas mõnusalt. Lasime kerget sörki ja noppisime punkte. Piusa koobastes ootas ees lisaülesanne. Kästi leida vastused mõnedele Piusat puudutavatele küsimustele. Kuna tarkade klubi liikmed olid koju jäänud, siis pidime vastuste leidmiseks leidma mõne infotahvli. Kiirelt said vastused paberile ja tagasi punktikohtunikest tsikkide juurde. Tsikid otsisid kusagilt välja paraja paki infomaterjale ja hakkasid vaikselt vastuseid kontrollima. Seda tehti ikka väga rahulikult ja nagu üks neist korduvalt rõhutas ongi nende ülesanne meid seal kinni hoida. Ühel hetkel jõuti küsimuseni, mille vastus erines neil paberitel olnust. Kuna olime veendunud, et tahvlil olnud vastus on õige siis ei olnud kuidagi nõus karistusega mis meile määrata taheti. Ka ei olnud preilid nõus tahvli juurde tulema, et sealt infot kontrollida. Vabanduseks öeldi, et nende materjalides on teine aastaarv. Tagasihoidlikult öeldes ajas nende suhtumine ja kummi venitamine mind veits närvi ja ilmselt oli see tunne vastastikune, miks muidu kuulsid mitmed järgnevad võistkonnad, et küll need esimesed olid ikka närvilisedJ. Vähemalt niipalju oli meie vaidlusest kasu, et järgmistel tiimidel oli küsimuste lehele parandused sisse viidud ja õigeks loeti mõlemad variandid. Korraldajad võiks aru saada, et meie jaoks ei ole tegemist mingi padjaklubi bingoõhtuga, kus on terve õhtu aega numbreid kirjutada. Igasugused selgitused võiks olla kirjas kas road-bookis või kohtunikult saadaval lehel. Võrdsete võistkondade puhul tuleb vahest mõne minutilise edu saamiseks tunde vaeva näha ja siis on kurb vaadata kuidas kohtunikud sinu tööle oma venitamisega vee peale lasevad.

Ühesõnaga jäime kindlaks, et meie pakutud aastaarv on õige ja lahkusime edasi jooksuetapile. Sellel etapil oli Randy taaskord uskumatult heas hoos ja tormas mööda metsa ringi sellise tempoga, et meil Urmoga oli raskusi taga püsimisega.

Pisut enne jalgsietapi lõppu jätkus rajameister Tammemäe huumorinurk ühe vana ja äraproovitud trikiga. Trikk kannab järgmist nime: Joonista kaardile punkti asukoht, aga punkt pista vabalt valitud juhuslikku kohta metsas.

Järjekordne kõne rajameistrile. Räägin mehele mure ära: „Näed, võistleme siin metsas ja üritame ühte punkti leida“
Rajameister: „Punkt on kindlalt metsas“
Mina: „Randy ütles, et seisab täpselt selles sihi ristis, kus punkt joonistatud on“
Rajameister: „Aga äkki on Randy vales kohas?“

Ei nu mida hekki? Mingi tüüp kahtleb ühe maailma parima navigaatori sõnades ja orienteerumisoskuses. Nu loomulikult võib Randy ka viga teha ja on teinud ka, aga siis ta pole kunagi 100% kindel olnud, et seisab õiges kohas. Sellistes olukordades üritab ta leida vea ja otsime mujalt. Antud hetkel oli Randy veendunud, et see on õige koht ja tüüp, kes teist korda ühe võistluse jooksul ei ole viitsinud punkti õigesse kohta viia, hakkab mingit häma ajama!

Punkti leidmata võtsime suuna järgmisele ja näe imet: mõnisada meetrit õigest kohast eemal seisabki punkt kurvalt metsa all. Ma mõistan täielikult punkti kurbust- jälle on ta valesse kohta pistetud!

Peale jooksu on vaja pisut aerutada ja mõned punktid leida. Järvel näeme üle mitme-mitme tunni ka oma kolme konkurenti. Pisikeste vahedega on meil kannul Vaude, ISC-sega ja juba poole tunniga maha jäänud Duro.

Peale kajakke pakutakse meile sõitmiseks tõukerattaid ja kaardi nurgas asuva legendi järgi peame tagasi jõudma rataste juurde. Kuna Randy teab teed peast, siis keerame kaardi rulli ja kütame minema. Midagi põnevat ei juhtunud, kuna sõita oli vaja vaid igavat asfalti mööda. Kahju, et korraldajad ei rakendanud neid sõidukeid väiksematel teedel. Ühel suurel laskumisel tabasin end mõttelt, et kummaline tundub korraldajate nõue sõita rattaga, mis on võrreldes tõukegaga palju ohutum, kiivriga ja ebastabiilsele tõukerattale lubatakse palja peaga. Poole tunniga olid meie tõukamised tõugatud ja jõudsime taas tutavasse kohta, kuhu öösel rattad jätsime.

Selleks hetkeks olime võistelnud ca 15 tundi ja umbes 10 oli veel ees. Vahe jälitajatega oli ikka vaid ca 15 minutit, aga muretsemiseks ei olnud põhjust kuna rattas olime teistest selgelt üle ja teistel aladel ei olnud konkurendid meist sugugi kiiremad olnud. Suhteliselt veendunud olin ka selles, et mida pikemaks läheb võistlus seda lihtsam meil olema saab.

Rataste selga istudes tundsin korraga rämedat väsimust ja rammestust. Mitmes kohas tekkis raskusi teistel järgi püsimisega. Tempo läks alla ja tunne oli, et liigume aegluubis. Kuigi söögiisu polnud, teadsin, et ainuke mis aitab on söömine. Proovisin välja mõelda, mida ma süüa sooviksin. Kuna shaslõkki kaasas polnud ja Vastseliina kandis pole McDonaldsi filiaali avatud, siis tegin endale ise burgeri, mis koosnes suurest vastikust geelist, Shlehast ja Turbosnackist. Hetk hiljem olin tagasi ja kui mõned minutid varem oli raskusi tuules püsimisega siis nüüd tundsin, et liigume liiga aeglaselt ja tuleb minna ette tööd tegema. Alates sellest hetkest, kuni lõpuni tundsin end suurepäraselt ja mida aeg edasi seda paremaks läks enesetunne.

Vastseliina linnust külastades pidi Urmo, kui kõige sitkem, ronima mööda köit üles ja meie saime mõned lasteaia tasemel ülesanded. Esiteks pidime ära mõõtma torni ümbermõõdu (eksisime 30 cm, mis jäi lubatud vea piiridesse) ja lugesime trepiastmeid (82ni oskavad ju lasteaia lapsed ka lugeda?).

Järgnev rattasõit oli mulle kui üks lust ja lillepidu, vajutasime korralikult ja vahe hakkas järgnevatega kärisema. Kirikujärvele jõudes pidime kandadega pähklipurustamise liigutusi tehes sõitma mingi laheda relvaga mida kutsutakse kirbuks. Urmo, kui kõige osavam, ohverdas ennast. Alguses sujus sõit suurepäraselt, aga pisut enne pöördepunkti jooksis karbuss umbe ja Urmo kukkus vette. Tegelikult oli see vette kukkumine väga hea, sest nüüd teadis ta täpselt kui külmas vees ta mõnisada meetrit ujuda saab. Järgmine punkt oli paigutatud mingil põhjusel kusagile keset järve ja keegi pidi sinna ju minema. Panime Randyga Urmo jälle tanki. Esiteks oli tal vesi niikuinii juba kõrva läinud ja teiseks oskab ta võrreldes meiega ikka väga hästi ujuda. Nu ja meie oskame Randyga paremini kaldalt kaasa elada.

Peale seda saime veel lumes kõndimise jalanõudega mööda raba käia ja 70 korda köit laudteele asetada. Miks 70 korda? Sest meie köis oli 10 meetrit pikk ja 700 meetrisele laudteele kulus seda 70 korda.

Selleks ajaks olime Vaudest juba poole tunniga ette saanud ja rattale istudes polnud keeruline vahet veelgi kasvatada. Peale ratast ´järgnes lühike kanuusõit, kus oli vaja leida mõned lihtsad punktid. Just siis kui olime kanuuetappi lõpetamas olid seda alustanud ka järgnevad tiimid.

Kaldale jõudes alustasime kiirelt jooksuga, mõne minuti möödudes meenus mulle, et ma pole ammu punkti märkinud. Igaks juhuks küsisin Randylt, et kas oleksin pidanud kanuuetapi lõpus märkima või mitte. Siililegi selge, et unustasin seda teha. Seetõttu lubasin teistele ca 5 minutit puhkust ja jooksin tagasi punkti märkima.

Järgnev jooksuetapp sujus taas tõrgeteta, Randy tegi häid valikuid ja punktid tulid nagu iseenesest kätte. Samas tundus, et mõnigi punkt oli üsna tehniline ja pimedas oleks seda päris põnev otsida. Pisut enne jooksuetapi lõppu saime veelkord aerutada. Kaldal kaarti vaadates oli vaja meelde jätta punkti asukohad vastaskallastel ja siis need üles leida. Kuna Urmo oli pisut väsinud ja meist rohkem lisaülessandeid sooritanud, siis lasima tal sel korral hinge tõmmata ja võtsime koos Randyga vajalikud punktid.

Nüüd oli selge, et lõpuni ei saa enam palju olla. Olime juba üle 20 tunni rajal olnud. Lühike jooks tagasi rataste juurde ja nüüd oli iga hetk oodata koju pääsemist. Enne ratastele istumist nägime kanuus ka Leto Sveti võistkonda, kes olid sel hetkel kuuendal kohal. Selgus, et selleks ajaks oligi sinna vaid kuus võistkonda jõudnud. Täitsa uskumatu kui suureks vahet olid kärisenud. Kuues koht kaotas juba enam kui nelja tunniga!

Viimane rattasõit oli taas üllatavalt kerge. Vaatamata sellele, et olime juba peaaegu ööpäeva rajal olnud jõudsin viimased 20 km järjest üsna korraliku tempoga vedada. Ja oligi lõpp.

Aega kulus sel korral 23.50. Traditsioone murdmata võtsime viienda võidu Matkasport 36h võistluselt. Väga hea võistluse tegi ka meie teine võistkond, kes oli kokkuvõttes kolmas ja segavõistkondade arvestuses peajagu teistest üle.

Kuigi ajaliselt oli see pikim Matkasport, mida meie teinud olime, siis füüsiliselt oli see minu arvates üks kergemaid. Rajal oli nii palju vahetusi, et üksi ala ei kestnud liiga kaua. Tüdimust ei saanudki nii lühikeste etappide korral tekkida.

Võrreldes esimeste aastate võistlustega, kus oli järjest kolm ala, millest igaüks kestis 7 tundi, siis oli sel korral ikka äärmiselt lihtne ja inimlik. Selline formaat peaks sobima paremini just väiksema ettevalmistusega tiimidele.

Tagantjärele vaadates tundub, et tegemist oli ilmselt ühe huvitavama ja kindlasti vaheldusrikkama võistlusega. Kui järgmisel korral ka punktid õigesse kohta saaksid ja korraldajad rohkem seiklust sisse suudaksid tuua, siis võiks ju ühe korra veel võistelda.

Mona-X: jälle te rikkusite kõik ära!

Kes: Rain Lond, Randy Korb, Sixten Sild, Maret Vaher

Mis: Mona-X, Läti traditsiooniline kevadine eraldistardist seiklusspordivõistlus 4-liikmelistele segatiimidele

Kus: Madona lähistel Jaunkalsnava's

Millal: 10.-11. mail 2008

Tulemused:
1. ISC Adventure team 15:14:56
2. E-bike 17:12:46

3. Peaküla Grupp (Andres Minn, Tiit Tähnas, Erki Erm, Pilvi-Heli Vettik) 17:38:16

4. ViXotāji 17:46:32

5. Myrakaruds un divi tontis 17:52:31

6. Elita 18:32:51

--
9. Medisoft Adventure team 20:17:05

Rajale läks 40 võistkonda, neist lõpetas 35.

Miks rikkusime: lõpetasime võistluse 2-3 tundi enne korraldajate ennustatud aega

Rattakaart (1: 100 000) koos meie liikumisteega (lisaülesannetel olid eraldi kaardid/legendid)Jalgsiorienteerumise kaart (1:50 000) koos liikumisteega

Eurosport näitab Abu Dhabit

Eurosport teeb kaheosalise ülevaate aasta lõpus toimunud Abu Dhabi Adventure Challenge nime kandvast võistlusest. Kuna rikkad toetajad olid välja käinud suured auhinnarahad, siis oli kohale meelitatud peaaegu kogu maailma seiklusspordi paremik, eesotsas vastsete maailmameistritega Team Nike, Team Eurosport NZ (endised maailmameistrid Richard ja ElinaUssher), Wilsa Helly Hansen, Orionhealth, kogu Skandinaavia paremik, jne. jne. Ühesõnaga kohal olid kõik!

- AbuDhabiAdvChallenge, part I, 30min
WED 20-Feb, 9:30 PM
WED 20-Feb, 0:00 PM
THU 21-Feb, 8:30 AM

- AbuDhabiAdvChallenge, part II, 30min
WED 27-Feb, 8:30 PM or 9:30 PM
WED 27-Feb, 00:00 PM
THU 28-Feb, 8:30 AM

Icebug 25h võistlus 12.-13. jaanuar 2008

ISC segavõistkond ehk ISC II Icebug 25h võistlusel
Võistkonnas Maret, Sixten ja Ruth.

Mõned meenutused ka ISC segavõistkonna seiklustest Ruthi sule abil.

Võistluseelne nädal möödus mul kurguvalu ja stabiilselt hõõguva otsaesisega, ükski ravivahend ei aidanud, isegi mitte soe vann. Seega oli nüüd paras aeg proovida jäävanni mõju valutavale kurgule. Tingimused olid 12. jaanuari hommikul Andu matkamaja ümbruses jäävanniks igati sobivad: autoparkla Andu matkamaja juures ning väiksema koormusega teed olid kiilasjääs, põldudel laiusid lapiti sulalume riismed ja kraavides vulisesid veed.

Start: esimesene etapp tuli liikuda jalgsi. Nn proloogi, milleks oli ca 20 minutit Andu matkamaja ümbruse põldudelt KP-de noppimine, võis läbida ilma seljakotita. Edasi läks klassikaliseks multispordi liikumisviisiks – seljakoti ja käimiskeppidega. Algus oli minu jaoks päris kiire. Mida muud oligi loota kui olla ühes võistkonnas Sixteni ja Maretiga. Õnneks omas lause „võistkonnaliikmed peavd olema nägemisulatuses“ võistlusreeglites üsna laiu tõlgendusvõimalusi – sellal kui Maret käis KP-des märget saamas, sain jõudu koguda. Peale alguse kiireid lõike hakkasime lõpuks multisporditempos liikuma – mulle see sobis. Samas oli suhteliselt kiire algus meid nii edukalt edasi viinud, et mingil hetkel avastasime end liikumas teisel kohal, liidrid ISC esindusvõistkonnast Randy-Rain-Urmo olid libisenud peaaegu poole tunni kaugusele.

Atraktiivsem lõik esimesel etapil oli Väikse-Emajõe ületus. Kuna Sixten on see, kes üdini orienteerujana tahab ka multispordi võistlustel igaltpoolt otse joosta, siis võtsime eesmärgiks ka Väikse-Emajõe silla abita ületada. Nii me ühe kobraste poolt üle jõe langetatud kase abil püüdsimegi sellega hakkama saada. Sixten – edukalt üle, Maret – kaldaäärne jää murdus hüppel ning Maret kõmatas põlvini külma vette. Kuna mina leidsin, et jäävannideks on aeg liiga varajane, siis ronisin mööda puud tasa ja targu. See võttis parasjagu aega, mistõttu meiega koos olnud võistkond Keep Walking püüdis oma nime vääriline olla ja minu taga mitte oodata, vaid ületada jõgi otse jääd mööda, mis küll pärast esimese liikme õnnetut katset hoopis ära lagunes. Prrrr, teisel Keep Walikingi jõeforseerijal võis päris külm olla, kui vool talt jalad alt viis ja ta ootamatult nabani vette sattus.

Varsti jõudsime esimese jalgsietapi lõppu Seinamäe jalamile, kust algas suusaetapp. See muutis meie liikumisviisi niipalju, et nüüd kandsime suusavarustust veel lisaraskusena käes. Natuke kadedaks tegi kui Vaude meestetiim suuskadel meist ühel laskumisel mööda libises, aga lund tundus sellegipoolest olevat liiga vähe, et tossud suusasaabaste vastu vahetada. Selle etapi kahel vastuliikumise lõigul kohtusime ISC I võistkonnaga, kes oli esimesel etapil meist ca 25 minutiti kiirem olnud, ja nende liikumises oli jätkuvalt näha meeletut jõudu.

Suusaetapi lõpus oli KP Otepää - Arule tee ääres. Võimatult palju autosid vooris mööda seda teed Kuutsemäele ja tagasi. Oli suur tahtmine neile liulaskajatele karjuda – mida teate teie ka spordist!!! Õnneks pääsesime tee äärest varsti tagasi metsade rüppe.

„Suusa-”etapp lõppes Lutsu talu väravas. ISC I oli juba lõpetanud lisaülesande ja sättis ennast just rattaetapile. Vaatepilt sellest, kuidas kustuvas päevavalguses ISC I võistkonna liikmed ülimalt keskendunud nägudega seljakotid seljas uuele etapile lähevad, tekitas nii palju ebameeldivaid mälestusi magamata öödest ja rasketest seikluspordihetkedest, et sellel hetkel tahtsin kogu öise seiklusspordiga lõpparve teha.
Kahjuks on see tunne ja vaatepilt siiani eredalt veel meeles ja just sellepärast otsib Rain praegu talviseks Poola Bergsoni võistluseks ISCi tiimi uut naisliiget nii Eestist, Baltimaadest kui Skandinaaviast. Loodan, et tal see õnnestub.

Lutsu talu väravas ootasid meid uued liikumisvahendid – tõuketelgud. Tõukekelkudel sõitsime kilomeetrikese ja siis jõudsime talgutele puid lõhkuma! See oligi lisaülesanne. Õnneks oli meie võistkonnas Sixten, kes lõhestas puid sellise kiirusega, et jäin hätta nende riita ladumisega. „Tõuklesime” tagasi Lutsu talu väravasse ja asusime rattaetapile.

Mida saab aga välja tulla rattasõidust kui tee on kiilasjääs ning konarlik – see on ainult üks koperdamine ja kukkumine. Esimesel kolmel kilomeetril kukkusin kolm korda. Kõige alatum oli kukkumine täiesti tasasel maal, kaotasin vaid korraks tähelepanu ja olingi kõmaki jääl. Õnneks oli rattakiiver peas, see päästis hullemast. Sixten andis hea nõuande – pole oluline kui kiiresti mäest alla sõita, sest kukkumine on ühtemoodi valus olenemata kiirusest. Ma miskipärast ei uskunud teda, sest minu teooria põhines oletusel: mida aeglasemalt sõita, seda vähem kukun. Kuna rakendasin seda teooriat sihikindalt, siis pidid Maret ja Sixten mind rattaetapil üsna palju ootama. Lausa niipalju ootama, et ühes kohas unustasid nad seda teha ja nõnda leidsin ma end ühel hetkel ihuüksi pimedas kuskil Otepää ja Nõuni vahelisel külateel. See tegi mu meele mõruks – võin ju kaardita olla, aga koju oskan igal juhul minna kui teistel pole mahti mind järele oodata. Pärast väiksest arutelu Sixteni ja Maretiga selgus, et nad tahavad ikka minuga edasi seigelda ja edaspidi polnud vaja seda teemat üles võtta.

Rattaetapi lõpus Andu matkamaja õuel oli üks tore lisaülesanne – kaks võistkonnaliiget kelkudel ja kolmas seda tandemit vedamas. Lapsepõlv tuli meelde, tore oli!!! Tekkis ainult küsimus, kas viimastele ka lund jätkub, millel kelku vedada.

Enne uuele etapile minekut oli võimalus Andu matkamajas joogivarusid täiendada. Ega muud mõistlikku osanudki seal teha, sest riietevahetus tundus mõttetu ja sööki oli ka veel seljakotis piisavalt.

Järgmine jalgsietapp oli päris põnev, kuna liikusime Miti 15000-se orienteerumiskaardiga ja rada oli selle võrra keerukam. Sellel etapil proovisime kõik natuke navigeerida. See mõjus igati värskendavalt, sest kell oli juba keskööle lähenev, stardist oli möödas 12 tundi ja võistluse lõpp tundus käega katsutav...
Selle etapi eelviimane KP oli Miti kruusakarjääris, 7 km kaugusel Andu matkamajast. Kogu tee eelviimasesse KP-sse unistasin, et leian sealt karjääris asuvast KP-st eest kohtunikud ja näiteks tõukerattad, millega läbida 7 km mööda Otepää-Rõngu maanteed. Kahjuks mu unistused ei täitunud. Kogu Icebug’i rada oli väga huvitav, aga selle 7km jalgsi mööda asfaltkattega teed liikumise mõttest ma küll ei suutnud aru saada.

Uuesti rattaetapile, jälle neile jäistele teedele, millel liikumine nõudis niipalju keskendumist ja tekitas adrenaliini, et ühel hetkel hakkas mul sellest üledoosist väga halb. Tavaliselt tuleb mulle selline tunne ülekoormusel, kuid seekord polnud kindlasti tegemist füüsilise ülekoormusega. Võtsime tempo maha, et mul iiveldus üle läheks. Rahulikult sõites tekkis lõpuks tunne, et oleme tulnud piknikku pidama, mitte võistlusele. Nojah, osaliselt põhines see aeglane uimerdamine ka teadmisel, et jälitajad on meist enam kui tunni jagu maas.
Kell aga muudkui liikus (nagu ka meie) ja 13.jaanuari varahommikul kell 5.22 jõudsimegi Icebug 25h finishisse.

Tuleb tunnistada, et see oli üks võistlus, kus finišisse viis mind ainult tõotus: see on mu viimane talvine öine seiklussport ja iga meeter edasi on lähemale selle õuduse lõpule.

Kõigest hoolimata olen veendunud, et suvine Hansapank Xdreami sari on jätkuvalt üks väga mõnus ettevõtmine, mille nimel tasub seiklusspordiga tegelda.

Winter Xdream

Sattusin teistkordselt osalema talvisel rogainil, mis ametlikult kannab nime Winter Xdream. Esimesel korral osaledes õnnestus see võistlus meil võita. Vahepealsetel aastatel pole sellel võistlusel osalemine väga huvitav tundunud ja ega erilist sädet ka sellel aastal polnud. Randy ja Heiti on võistelnud ja ka kolme hulka mahtunud. Tükk aega kahtlesin, kas tahab või ei taha. Lõpuks käis Randy välja mõtte, et teeme ratastega. Kuna rattasõit on märksa põnevam, siis stardis me olimegi.

Kuna tippsportlane Priit Ailt oli kusagil soojal maal laagris ja hooajaks valmistumas, siis sel korral oli kolmandaks liikmeks Alari Kannel.

Võistlus läks hästi, rada oli valikuterohke, rattasõit oli mõnus vaheldus jooksule, ilm oli ilus, enesetunne hea. Samas oli võistlus nii lühike ja seiklustevaene, et midagi erilist meenutada polegi.

Kaart AndresP Nagist: http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=3822009&size=o&album_id=21693

Kui protokollis tulemust vaadata, siis 11. koht on muidugi päris omapärane:) Täpselt ei suuda meenutada, mitu starti olen seiklusspordi radadel teinud, aga arvan, et neid on kogunenud 40 kanti. Kolmel korral on tulemus olnud kehvem kui see- aastal umbes 2002, kui arvasime, et oleme jube tugevad ja osalesime ühel esimestest Läti võistlustest, siis 30ndal tunnil katkestasime mingil naljakal põhjusel, 2005 aasta mais katsusime esimest korda jõudu maailma tipptiimidega ja saime kirja korraliku 16. koha, millega võis väga rahule jääda ja siis ARWC2007 Scotland 13. koht.

Vabandusi otsima ei hakka, ei hakka ka väitma, et pinget polnud või võtsime lõdvalt. Tegime tublilt ja tulemus oli vastav. Selge on aga see, et tublilt tegemisest alati ei piisa ja siis näedki enda ees protokollis nimesid, kes pisut pikemal ja raskemal võistlustel on protokollis vaslgusaastate kaugusel.

Ainuke, mis sellest võistlusest eredamalt meelde jäi oli http://www.xdream.ee/ lehe arvamuste küljel leiduv nutt ja hala lisaülessande kohta. Tundub, et hulk inimesi ei ole aru saanud, et selle spordiala üheks tulemust mõjutavaks teguriks on juhus. Mõnikord on juhuse osakaal suurem, mõnikord väiksem. Sel korral oli juhuse osakaal pisike, sest oluliselt see tulemusi ei mõjutanud. Vaatamata sellele said mõned tüübid pahaseks korraldajate peale. Nende kirjutisi sellest ,kuidas nad pidid järjekorras ootama ja külmetama, kuidas mägi oli mullane, kuidas nõlv oli jäine, kuidas suusad ei püsinud jalas, kuidas vaatetorn oli rahvast täis ja kui vastutustundetud olid korraldajad, et üldse nii ohtliku ülessande olid kavva võtnud jne. jne oli naljakas lugeda:)

Teised võistkonnaliikmed olid meist märksa edukamad: Andres ja Maret (Xadventure.ee) noppisid võidu segaklassis Ruthi (Nike ACG) eest. Mõlemad mainitud segatiimid olid jälle väga kõrgetel (vastavalt 5. ja 7.) kohtadel ka üldarvestuses.

Naiste arvestuses võttis ISC naistevõistkond (Elo Saue, Jana Kink, Viivi-Anne Soots) kindla võidu! Palju õnne!

ICEBUG 25h- Jackpot!

Möödunud nädalavahetusel korraldas Matkasport esimese talvise seiklusspordi võistluse Eestis (Xdream ei lähe arvesse, kuna see on talvine jooksuvõistlus ja seiklusega pole seal mingit pistmist). Võistluse kontrollajaks oli ette nähtud 25h ja kiiremad pidid arvestama 17-19 tunnise võistlusega. Seega planeerisime seda kui suhteliselt lühikest ja intensiivset võistlust. Nagu tavaliselt läksime rajale väga kerge kotiga, kus oli vaid kohustuslik varustus, kerge jakk, liiter jooki ja mõned batoonid ja geelid. Taktika oli väga lihtne- alustame kiirelt, nii kiirelt et konkurentidel hakkab valus ja siis keerame gaasi veel peale ja jookseme eest ära:) Nii lihtne see ongi.


Kuna ISC Adventure Teamis on juba nii palju tugevaid seiklejaid, siis otsustasime välja panna kaks tiimi ja pretendeerida kaksikvõidule. Ühe võistkonna moodustasid Randy, Urmo ja Rain, ning teise Sixten Sild, Maret ja Ruth. Kuigi teises võistkonnas olid enamikus naised, siis õdesid tundes ei saanud ka neil olla võidust väiksemat eesmärki. Mitte segaklassi võidust vaid üldvõidust;)

Võistlus algas kiire proloogiga põldudel, kus ei toimunud midagi huvitavat. Peale proloogi võtsime suuna Otepää poole, mõned võistkonnad üritasid järgi tulla, aga loobusid õige pea ja teise punktis olime juba vahe sisse jooksnud. Teel Apteekri mäe hüppetorni tegi Randy ilmselt suurepärase teevaliku ja selleks ajaks kui meil oli tornis käidud ei paistnud alt veel kedagi.

Sealt edasi hoidsime tempot ja lihtsalt jooksime sinna kuhu Randy näitas ja noppisime punkte. Õige pea leidsime end suuskade juurest, rabasime need sülle ja tahtsime edasi minna, aga selgus et korraldajad ei ole sinna transportinud kompostrit ja loomulikult ei olnud neil ka kaarte. Sellest puuduvast kompostrist ei olnud meil sooja ega külma, aga uue kaardi oleks tahtnud küll saada. Vaatamata sellele, et Randy kõiki metsasid sama hästi tunneb nagu kohalik rebane, siis ilma kaardita punkte leida on isegi temale natuke keeruline. Ei jäänud muud üle kui oodata konkurente ja rajameistrit koos kaartidega. Kaardid jõudsid siiski varem.
Esimene jooksuetapp võttis aega 2 tundi ja 5 minutit.

Esialgu polnud suuskadest mingit tolku, sest määrdemeister Urmo oli töödelnud need vaid lumel libisema ja heinal ja asfaldil see määre ei pidavat töötama. Teine suusaetapi punkt viis meid aga Tartu Maratoni rajale ja kui see Kekkose omaga ristus, siis arvasime, et meie suuskade jaoks on lund piisavalt. Suusad alla ja minema! Lumi ei olnud just maailma kõige kiirem, et mitte öelda, et suusad olid totaalselt kinni. Vähemalt sellel, kes jälge lükkas oli tohutult raske. Teisena sõitmine oli märksa lihtsam! Korraks tekkis isegi mõte, et jookseks parem, siis ei saa konkurendid sõita meie jäljes ja kasutada teenimatult meie lükatud jälge. Aga kuna suusatamine tundus mõnusamana siis tegime seda peaaegu kogu distantsi jooksul. Suusad võtsime alt vaid paaril korral- siis kui kruusa ja lumesegus oli lume osakaaluks alla poole. Suusaetapi jooksul nägime paaril korral ka konkurente ja aimasime, et vahe on kärisenud juba ligi poole tunni pikkuseks. Lähim jälitaja oligi kardetult meie teine võistkond.
Suusaetapp võttis aega 2 tundi ja 18 minutit.

Suusaetapi lõpus oli väike vahepala tõukekelgutamise ja puudelõhkumise näol. Nimelt meelitas Toomas Uibo meid kelkudega Lutsu talust sõitma oma hoovi ja siis käskis seal ära lõhkuda oma talvepuud. Õnneks oli meil kaasas Randy, kelle üheks suurimaks hobiks ronirooside kasvatamise kõrval on puude lõhkumine. Siinpool Peipsit talle vastast polevat! Iga kord kui Randy Minni juurde satub siis ta lõhub jälle paari kuu puud nagu muuseas jutuajamise käigus ära. Ja nii ka nüüdki- Urmo ei jõudnud puid nii kiirelt ette laduda kui Randy kirvest viibutas ja mina pidin töötsoonist hoopis eemale hoidma, sest kirves käis nii väledalt 360 kraadi ümber Randy telje ja purustas iga hoobiga sületäie puid. Randyt vaadates jäi mulje nagu oleks ta võidelnud seitsmepealise lohega, kellele iga ära löödud pea asemele kaks asemele kasvab. Aga Randy võitis selle lahingu! Tundus, et ta oli pisut kurb kui me tal lõpetada palusime ja kirve käest rebisime. Nii väga oleks ta tahtnud veel puid lõhkuda.


Kelgutasime tagasi Lutsu tallu ja saime sealt oma rattad. Samal ajal kui meie ratastele istusime lõpetas suusaetapi ka ISC teine tiim. Nemad ei olnud hakanud suuskade alla panemisega aega viitma ja eelistasid terve etapi joosta suusad käes, õigemini nagu Maret kurtis siis Ruth olevat neid Sixteniga koguaeg jooksma sundinud ja üldse polevat puhata ja jalutada lubanud. Mul hakkas küll Maretist ja Sixtenist kahju seda lugu kuuldes!

Rattaetapp tõotas tulla põnev! Enamus teid mida senini näinud olime olid jääs, mõnel oli ka pisut lund aga enamusel ainult jää, mis kaetud voolava veega. Tõeline paradiis tsäkkässidele, kellele ennast lõhkuda meeldib. Aga meile mitte! Et pisut ohutumalt edasi liikuda, olime meie oma esirataste alla installinud naeltega kummid. Peale väikest harjumist kulges sõit suurepäraselt, jää oli väga väikese veeretakistusega ja hoo üleval hoidmine tundus väga lihtne. Kuni selle hetkeni kui Randy ühel laskumisel suure kolksuga oma puusa vastu jääd pani. Kui Randy ennast kokku korjas kihutasime edasi. Täpselt nii kaua kuni Randy jälle end jää pealt leidis. Kui algul ei saanud aru, et miks koguaeg Randy kukub ja meie Urmoga mitte, siis ühel hetkel meenus mulle, et enne starti naelkumme vaadates selgus, et ühel kummil on naelad olematuteks kulunud. Nu ja just see kumm läks Randy ratta alla!

Kui Randy oli juba hästi palju kordi end jää pealt kokku korjanud, siis hakkas mul temast kahju ja tegin ettepaneku esijooksud ära vahetada. Nu et ausam oleks- muidu peab tema koguaeg kukkuma ja meie üldse ei saa kukkuda. Pealegi oli tema navigaatorina palju olulisem mees tiimis kui mina lihtsa kaasas jõlkujana ja kohatäitjana (juhendis oli kirjas, et kolm liiget peab võistkonnas olema). Kui Randy kildudeks kukub siis me Urmoga oleks pidand ka metsa jääma, sest me poleks kodu üles leidnud:)

Alguses Randy punnis vastu, aga õige pea hakkas tal ilmselt nii valus, et jäi vahetusega nõusse. Sain vaevalt mõnisada meetrit sõita, kui endise uljusega mäest alla sõites avastasin end mööda vesist jäärenni libisemas. Halb oli asja juures see et ma ei saanud rattakinga pedaali küljest nii kiirelt lahti ja siis peale puusa polegi muud kohta millele kukkuda. Kui see veel mõned korrad kordus, siis avastasin et targem oleks kingad pedaalidelt lahti alla sõita ning tõusud ja vähem jäised kohad siis jalad kinni sõita. Vähemalt nii palju oli sellest vahetusest tolku, et Randy sai nüüd rahulikumalt kaarti lugeda ja ei pidanud iga kord silmi kaardile visates end maast leidma.

Kui kukkumised välja arvata, siis sujus meil ka rattaetapp täitsa hästi. Urmo tegi supper tööd ja vedas suure osa ajast. Lisaks vedamisele märkis tema ka enamuse punktidest ja tänu sellele saime Randyga pisut rohkem hinge tõmmata. Rattaetapp võttis aega 4 tundi ja 4 minutit. Kokku olime selleks hetkeks rajal olnud 8 tundi ja 27 minutit.

Rattaetapp lõppes Andu puhkemajas. Enne uuele jalgsietapile minekut pääsesime korra kasti juurde, et varusid täiendada. Kuna ma polnud oma liitrit jooki veel ära tarvitanud, siis lisasin vaid mõned batoonid ja geelid, ampsasime igaüks ühe võileiva ja joogi, vahetasime rattakingad ja läksime. See jooksuetapp, mis toimus Mägestiku kandi metsades, oli selgelt võistluse kõige põnevam osa. Seal oli pisut tehnilisem orienteerumine kui seni ja ka loodus pakkus palju rohkem. Jooksuetapi esimeses punktis pidime kasutama ka oma kaasasolevat põletit ja puupilpaid söestades üksteise nägusid joonistama. Ei midagi keerulist, me kõik oleme ju kunstniku hingega noored ja kui me sport ei teeks siis ilmselt läheksime me ajalukku, kui tuntud söejoonistajad.

Mägestiku jooksuetapil hoidsime tempo kõrgel ja vaid tänu ühele väikesele navigeerimise veale, kus me kaardist välja jooksime ei saanud me sellel etapil kirja kõige kiiremat etapiaega. Etapp lõppes väga nüri asfaldi lõiguga, mille pikkus oli oma 7-8 km. Vot see on koht, kus tahaks korraldajatelt küsida, et milleks seda vaja oli? Eriti mõeldes aeglasematele tiimidele- kui meie suutsime selle joostes läbida ja see läks suht kiirelt, siis enamusel see ilmselt nii lõbusalt ei läinud. Teisele jalgsietapile kulutasime 4 tundi ja 25 minutit.

Tagasi ratasteni jõudes nägime vahesid jälitajatega enne jooksuetapile minekut. Selleks hetkeks oli ISC 2 maas umbes tunniga ja Vaude veelgi enam. Sai selgeks, et viimane rattaetapp tuleb lihtsalt läbida, sest väga vähe tõenäoline oli, et keegi jälitajatest suudaks meist oluliselt kiiremini sõita.

Etapi jooksul läbisime jällegi hulga jäiseid teid. Ei ole halba ilma heata- arvan et Poola võistlusele mõeldes tulid need tehnikatunnid väga kasuks. Teisel rattaetapil olin juba nii palju vilunum ja targem, et ei kukkunud enam ühtegi korda.

Finishisse jõudmiseks kulus meil kokku 16 tundi ja 50 minutit. Selleks hetkeks oli viimasele etapile läinud vaid neli tiimi. ISC-i 2 võistkonda, Vaude ja Peraküla Grupp , kes olid tegemas suurepärast võistlust ja edestasid enamusi meestetiimidest! Kokku lõpetas võistluse 8 tiimi, kellest pooled olid segatiimid! Selge märk sellest, et naised on vastupidavamad kui mehed!

Kokkuvõttes võib võistlusega täitsa rahule jääda. Suutsime kogu võistluse jooksul hoida ühtlast ja kõrget tempot, suuri vigu ja ärakukkumisi ei olnud. Tehnika ja tervis pidas vastu. Tuju oli hea ja toimisime kolmekesi koos ühtlase meeskonnana. Ilmselt rohkem polegi võitmiseks vaja!

Eriliselt headmeelt teeb ka ISC Adventure Team 2 etteaste- kes tagasid meile kaksikvõidu!
Tulemused

63 km mööda lumevaest Tartu maratoni trassi, jalgsi

Mis: 63km Tartu Maratoni rada jalgsirännakuga
Kus ja millal: Otepäält Elvasse, 30.detsembril 2007, start 8.00, finiš alates kella 17.06st
Kes: 17 seiklussportlast, kellest Elvasse jõudsid plaanitult 11, sh ISC Adventure Teamist: Randy, Rain, Heiti, Ruth ja Maret
Liikumisviis: jalgsi, kiirkõnd, laskumised (ja mööndusega viimase 7km lauskmaad) kerge sörgiga. Rajal 2 toitlustupunkti: Harimäel (17.km) ja Mägestiku külas (45.km)
Tulemus: 9 tundi ja 6 minutit
Ilm: vahelduv pilvisus, sademeteta, õhutemperatuur 0...+2C, kerge tuuleke SW.
Elamus: suurepärane!

Leivo (pisut kallutatud hinnanguga) elamused on siin.

Jõulusoovid

Tere Jõuluvana.

Tean, et olen kirjutamisega hiljaks jäänud, aga kui võimalik siis ISC Adventure Team sooviks edastada sulle mõned soovid:

- erksavärvilised kotid varustuse hoidmiseks (aitavad vahetusalades, kui mõttetegevus on aeglustunud)
- kaardihoidja rattale
- naastudega jalanõud
- soojad rattakinga katted
- neopreenist aerutamislabakud talveks
- erineva jämedusega kummipaela (vedamiseks ja asjade koti külge kinnitamiseks)
- patareidega sisetallad
- üliõhukesed ja ülikerged labakud
- väike spinning veosüsteemi ehitamiseks
- patareidega köetav joogikoti toru (siis saab talvel ka joogi kotist kätte)
- geel ja batoonid
- LightMyFire lusikas vahetustes söömiseks
- 460 gr kaaluv magamiskott
- Falcki ellujäämiskile
- SealSkin veekindlad sokid
- Energyzer liitium patareid
- rattalamp
- veekindel kaardikott
- kummiparandus komplekt
- karvad suuskade alla (kiired)
- Dyneema slinge
- sama toredaid toetajaid kui sellel aastal
- pääsu seiklusspordi MMile
- toredaid seiklusi (kui võimalik, siis neid sooviks palju-palju)

Ja kui sa niikuinii kõikides kodudes pead käima, siis palun edasta kõigile meie toetajatele ja pöidlahoidjatele meie soojad tervitused.

HÄID JÕULE JA SEIKLUSTEROHKET UUT AASTAT!

Ettevalmistused

Iga järgneva aastaga on meie eesmärgid järjest kasvanud. Kui alguses oli seiklusspordi näol tegu toreda hobiga, kus suuri sihte ei seatud, siis nüüdseks on sellest välja kasvanud tõsine harrastus. Suured võistlused tõmbavad üha enam ja enam. Kui varem läksime osalema ja olime rahul, kui suutsime lõpetada, siis peale edukat möödunud hooaega julgeme seada suuremaid eesmärke ja võistlema minnes ei ole enam eesmärgiks kõigest raja läbimine ja finishisse jõudmine.

Suuremad eesmärgid nõuavad suuremat pühendumist ja paremat ettevalmistust.

Juba teist korda sellel hooajal viisime läbi mõnepäevase treeningkogunemise Otepääl.
Esimene toimus 14-16.11. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu osalesid vaid Rain ja Randy. Vaatamata osalejate vähesusele saime kolme päeva jooksul kogutud suurel hulgal treeningtunde ja kilomeetreid. Reede õhtul tegime ca 1.15h suuska. Laupäeval oli plaanis kaks trenni- hommikune pikem jooks ja õhtune suusatamine. Plaanisime joosta ca 2-2,5 tundi. Kuna meil kaarti polnud käepärast, siis jooksime sinna, kuhu jalad viisid. Ilm oli muinasjutuliselt ilus, öösel sadanud lumi kattis puid ja teid. Ühel hetkel avastasime, et joostud on 2 tundi ja teeviit näitas: Otepää 17. (meil õnneks mõned kilomeetrid vähem) Siililegi selge, et 2,5 tunniga tänane trenn ei piirdu. Järeldus oli see, et olime liiga aeglaselt alustanud:) Koju jõudes oli joostud 3,5 h ja ca 35 km ja Suur oli Nälg.

Kiire söök, kerge uni ja suusatama! Õhtul piirdusime ca 1 tunnise suusatreeninguga.

Kuna tingimused olid suurepärased, siis asendasime pühapäevase jooksutreeningu suusatamisega- 2,5 h rahulikus tempos. Kokku nädalavahetusega ca 8 h trenni ja läbitud ca 100 km.

Detsembri esimeseks nädalavahetuseks oli taas kokku lepitud treeningkogunemine. Sellel korral olid peaaegu kõik kohal: Randy, Rain, Maret, Andres, Elo, Margus Püvi ja külalisesineja Salomonist- Urmo Alling. Lisaks osalesid laupäevasel treeningul ka külalisesinejad Mountain Loghome´st- Minn ja Maku. Raudvara Ruth ja Priit Ailt puudusid haiguse tõttu.

Kuna väljasõit hilines, siis algselt planeeritud kahe trenni asemel tegime reedel vaid ühe- kasutasime jällegi ära väga head suusatamistingimused. Lisaks tippsportlaste kunstlume ringile olid sisse aetud ka pikemad ja lõbusamad harrastajate rajad. Rain, Randy ja Margus suusatasid ligi 2 tundi. Maret käis jooksmas.

Laupäeval oli seltskond suurem ja plaanis esimene ühine rattatreening. Vaatamata päris jahedale ilmale (-9C) läks rattarajale tervelt kaheksa soojalt riides seiklejat. Lund oli väikestel teedel päris palju ja osadel neist oli sõitnud vaid üksik jahimees. Tihti tuli lisaks väntamisele tegeleda arendava akrobaatikaga. Teed olid salakavalalt jäised ja lumised, ette tuli ka kukkumisi. Sõrmedes sooja saamiseks tuli tuuleveskit teha ja kel varbad külmetasid see eelistas mäkke joosta. 3.10 ja ca 58 km. Lõbus oli ja ilus oli ja jälle oli nälg!

Supppraadmagustoit ja kerge uni aitasid nii hästi, et õhtupoolikul tundsin end suusarajal jälle suurepäraselt. Randy, Rain, Andres ja Urmo suusatasid ca 1,5 h. Teised nokitsesid omasoodu suusa ja jooksuradadel.

Järgmiseks hommikuks oli meid erinevatel põhjustel alles jäänud ainult kolm-Elo läks suusatama ja Rain ja Urmo jällegi ratast sõitma.

Ilm oli veel talvisem kui laupäeval- lund oli öösel juurde tulnud, teedel olid lumevaalud ja ka suuremad teed olid lahti lükkamatta. Pidevalt tuli võidelda külglibisemisse sattuva ratta sõidusuunas hoidmisega. Jälle üks tore tehnikatund:) 2.50 ja ca 50 km.

Kokku siis ca 9,5 h rahulikke treeningtunde.

Eeloleval talvel on plaanis kaks võistlust- kodune Icebug 24h ja loomulikult talvise seiklusspordimaailma tähtsaim võistlus- Bergson Winter Challenge

Jätkuks KKK teemadel – jalanõudest, plaastritest ja villidest

Kaaslased õhutasid uut teemat algatama, tõukejõuks kommentaaridesse tulnud küsimus: "Andresele: millega Sa tossude valikul mööda panid? Ning ehk oskad nüüd ka teistele kirjeldada, milline üks õige ja hea multispordi toss olema peab."

See on nii hea küsimus, et ma ise ka ei tea sellele vastata, rääkimata sellest et mul tossudega üldse probleeme oli?

Tegelikkuses probleemiks olid mitte tavalised villid vaid võistluse käigus saadud allergilised villid, mis tekkisid korraldajate poolt proloogi järel pandud mingist ravimiga teibist/plaastrist.

Teibi alt tulitama hakkas poole kajaki peal esimesel etapil, algul sellele tähelepanu ei osanud pöörata, arvates et lihtsalt teibi servad hõõruvad nahka marraskile.

44 km trekki mägedes ja 130 km ratta järel ehk enamvähem kaks öödpäeva hiljem TA3-s sain jalgadele esimese pilgu heita ja see mis sealt paistis polnud väga rõõmustav. Arstid soovitasid jalgu ravitseda pärast Loch Nessi ületust, sellest seal siis ka ligi tunnine viivitus arstitelgis. Allergiliste villide kõrval suuremaks probleemiks oli tugevalt väljaväänatud hüppeliigeste toestamine.

Kui üldse jalanõude teemat puudutada, siis sellistel pikkadel seiklustel, raskel maastikul jalgsietappidele ise eelistaksin poolkõrget seiklusjooksutossu, et paremat tuge saada hüppeliigestele.

Paraku Eestist ei õnnestunud sobiva suurusega sellist tossu hankida. Salomonil on selline mudel eelmise aasta valikust SuperTrail.

Muidu aga ei heida midagi ette kasutatud jalanõudele - Salomoni seiklusjalanõu mudel XA Pro 3D ja kerge poolkõrge matkasaabas (talvisteks lumessumpamisteks väga hea jalats - Salomon Metron GTX Mid.

Jalgade hooldamise (eelkõige villid, märg nahk ja rakkus jalad) koha pealt on minu jaoks hästi toiminud Vaseliin-kreem, nii ennetavana kui poole seikluse peal jalgade päästjana. Kui võimalik, siis vahetusalas jalga loputada, määrida sisse ja kuiv sokk jalga.

Loodan et oma kogemusi, kuidas jalgade eest hoolt kanda ja mis on hea jalanõu, kribavad siia teisedki.

Väljakutse!

Sattusin juhuslikult sirvima Priit Pulleritsu suusablogi ja lugema tema pidevast soovist ja vajadusest kellegagi alati ja igal alal võistelda. Olgu siis tegemist jooksu- või suusavõistlusega, sprindi või maratoni distantsiga. Küll kutsub ta välja tervet Eestit endaga võistlema, siis jälle olümpiavõitjat, rääkimata tavalistest harrastajatest. Ei olegi täpselt aru saanud kas mehe sooviks on ärgitada inimesi spordiga tegelema või on selle taga peidus soov naabrimehele ära panna. Või hoopis kõik see kokku. Tagajärjeks on aga see, et lihtne harrastaja lõhub looma moodi trenni teha ja on asja äärmiselt tõsiselt käsile võtnud. Müts maha! Peaasi, et ei hakka Sportlandi kinkekaarte teda võitvatele harrastajatele lubama, muidu läheb nii nagu Rainer Vakraga juhtus.

Igaljuhul on see kõik äärmiselt positiivne. Tundub, et nii mõnigi tüüp on väljakutse vastu võtnud ja korralikult treenima hakanud. Lisaks treenima ergutamisele on blogis huvitavat trennijuttu ja kommentaarides häid mõtteterasid.

Kuna ilmselt teen enamasti märksa vähem trenni ja suhtun treeningusse märksa loomingulisemalt (st. kui ei viitsi, siis trenni ei lähe), pole mul ka treeningplaani ja puudub ka päevik, siis sellise pühendumusega trenni tehes peaks hr. Pullerits mind igast asendist võitma. Vähemalt sellistel distantsidel nagu Tartu Maratoni sarja võistlused on.

Mulle ka meeldivad väljakutsed, aga et asi natuke põnevam oleks ja et väljakutse oleks ikka tõeline väljakutse (olgem ausad, Tartu Maratoni läbimine pole enamuse jaoks mingi väljakutse, sellega saab iga terve inimene hakkama, mu vanaisa oli selgelt üle 70 aastane kui maratone sõitis) siis esitan väljakutse, tõelise väljakutse, Priit Pulleritsule ja loomulikult ka kõigile teistele vastupidavatele.

Väljakutse on järgmine: Sõita läbi kõik Tartu Maratoni sarja kuuluvad pikad distantsid. Järjest loomulikult!

Alustame hommikul suusamaratoniga Otepäält, Elvast jookseme tagasi Otepääle, rattaga rattaralli distants (maanteel), mis lõppeb kohas kus saab rulluisutada, sõidame rullimaratoni, ja siis jääb veel ainult mingi 80 km rattaga mööda väiksemaid teid ja raskemal maastikul (sõltub lumeoludest). Ja ongi kõik. Pikkuselt peaks andma välja sellise lühemat sorti seiklusspordi võistluse mõõtu võistluse, aga kergem tõenäoliselt selle tõttu, et liikuda saab enamasti mööda teed. Ei pea võtma suuri tõuse, minema läbi soode ja jõgede. Piisavalt raske, et tekiks küsimus, kas saan sellega hakkama, samas piisavalt lihtne, et olla jõukohane enamusele.

Noh Priit, kas julgus otsas? Oled maratoniks valmis või jääd rohkem sprindimeheks, lihtsalt huvitava blogi pidajaks ja arvuti ekraanil paugutajaks?

Isegi, kui PP araks lööb, mida nii kõva mees tõenäoliselt ju ei tee, oleks tegu suurepärase kogemusega teistele maratoonaritele ja seiklejatele. Ja otse loomulikult oleks sellisel juhul tegemist suurepärase katsevõistlusega, et pääseda võistkonda osalemaks kasvõi järgmisel seiklusspordi MM-il!

Milleks? Aga selleks et oleks mõni tore eesmärk ja eelkõige muidugi selleks, et leida uusi talente seiklusspordi radadele! Ja mitte vähe oluline pole ka see, et üksi on sellist asja liiga igav teha!

Bike Adventure Raid 2007 - MIKS NELJANDAD??! :)

Piltidel: Võistluste skeem ja 8.etapi (rattarogain) kaart KPde (punased) ja satelliit-KPde asukohtadega (siniste noolte otsas).

Mis: Bike Adventure Raid 2007 ehk traditsiooniline Läti seiklusspordivõistlus novembri esimesel nädalavahetusel 4-liikmeliste segavõistkondade vahel
Kes: ISC Adventure Team (Randy Korb, Sixten Sild, Alar Viitmaa, Maret Vaher), kokku osales 44 võistkonda
Kus: Talsi, Kuramaa, Läti Vabariik
Millal: 3.-4. novembril 2007, kontrollaeg 24 h,
Tulemus: 4. koht, 19 punkti (1. Ebike-I 24p; 2. Elita 23p; 3. Tinis SK&Co 20p; 5. 4 slajj kreikli 18p)

Neljandad sellepärast et:

Sixten: Raske on seda lühidalt seletada. Esimese rattaetapi (tulip, 24 km) ühe legendi seletuslausega tegid korraldajad meile "ära". Legendis seisis: Same as legend 1-22 in opposite direction, ...mida meie tõlgendasime: liigu vastavalt legendidele 1. kuni 22. vastupidises järjekorras ehk teisisõnu: sõida tuldud teed starti tagasi.
Sama situatsioon oli ka angaari juures, kus tuli KP juurde laekonstruktsioonidele ronida ja siis ratastega tagasi tee peale liikuda, kuid siis oli legendilehel kirjas "NW direction, opposite previous legend". Sellest said isegi eestlased aru!

(Maret: Nagu siis hiljem selgus, pidi tuldud teed tagasi sõitma ainult ühe, järjekorras 22. legendi järgi, milleks oli KPst 120m eemal asuv ristmik. Loogikaviga (mitte tõlkeviga!) läks meile ajaliselt maksma ca 1-1,5 tundi lisaks külmetamisele ja energiakaole, kui paduvihmas ja tuules üritasime keset Talsi linna erinevatel ristmikel sobitada järgmisi legende ning lõpuks sõitsime ikkagi KP vahelejätmise hinnaga ülejärgmisesse KPsse.)

Sixten: Ebaõnne oli meil ikka ropult palju, nii tehnilist kui kaarditõlgendamise ebaõnne. Samas olid rada väga tore ja mitmekesine ning lisaülesanded lahedad, eriti see öine foto-mäluorienteerumine karjääris ning rogain sateliitpunktidega.

Randy: Sest vanajumal ei olnud seekord eestlane! Võistlus jäi ikkagi toredana meelde ja eriti positiivne on see, et saime veelkord kinnitust: seiklusvõistlusel katkestada on äärmine mõttetus, rada tuleb läbida ka lootusetus olukorras ja lagunenud-paigatud varustusega. Millisel võistlusel järgmisena seiklen, veel ei tea.

Maret: Minu jaoks on see suur ime, et suutsime raja läbida ja sealjuures veel neljanda koha saada. Igatahes kui Talsi sildi alt pühapäeva keskpäeval sisse veeresime, kippusid mul meeleliigutusest pisarad silma.
Öösel - siis, kui Sixteni rattarehv pauguga rebenes ja hiljem kui mul rogaini teise KP juures käiguvahetaja küljest murdus, arvasin, et siin siis ongi lõpp. Uskumatu, et poisid suutsid teibiga rehvi parandada ja isegi mu ratta veel ühekäigulisena liikuma saada! Aga see polnud veel kõik - tund-paar hiljem murdus omakorda mu rattakett ja keskmine hammasratas (mille peale oli jäikühendus tehtud), aga sellestki saime üle - käiku läks väikseim hammasratas. Maksimaalset kiirust suutsin siblida siis 8 km/h. Aga et mehed mind selja tagant lükkasid, siis kuni 20km/h. Hommikul läks kett kolmandat korda pooleks ja peale pandi uus käik, sedapuhku kiirusega laskmaal kuni 12km/h. Kogu selle öö ja hommiku jooksul tõstin ketti õige tagahammaka peale ca 30x, aga võib olla ka rohkem. Ja viimast korda läks kett pooleks 300m enne finišit, aga siis enam parandama ei hakanud.

Kõigest siis järjekorras:
"Kvalifikatsioon" (aega kulus kokku 13h40min)
1. Jooks 4 km, vaja leida 3 KP Talsi linnas asuvatelt mäe tippudelt, kaarti ei ole.
2. Leia rattaorienteerumise stardipaik (kuskil Talsis, vastavalt fotole kohast, mida ka kohalikud ei tunne), millest algas tulip-rattaorienteeumine kruusa- ja põlluteedel, 24 km, eriülesanne: KP silotorni otsas

3. Rattaorienteerumine kaardiga 18 km, eriülesanded: laskumine raudteesillalt (ratas + naisliige; KP õhus), köieronimine angaaris (ratas + naisliige; KP laekonstruktsiooni küljes 8m kõrgusel maast); öine mälu-fotoorienteerumine hiiglaslikus kruusakarjääris (kõik jalgsi + sh Alar rattaga, KPd reljeefi vahel peidus); nõlvast üles turnimine KPsse (järgmises karjääris);

4. Orienteerumisrada (4,6 km, 4KP) MM-klassi maastikul (Alar luges superhästi kaarti, nähtavasti päeva (öö) parim aeg);
5. Tulip-rattaorienteerumine 22km, mis lõppes kiirendusvõistlusega lennuväljal (olime kiireimad ajaga 1min14sek!!!).
6. Rattaorienteerumine 6km Talsi linnas.
Kokku linnulennult 98 km.

"Põhirada" (aega kuni kella 12.00 pühapäeva keskpäeval ehk 10 tundi ja 20min)
Rattarogain, ca 60 km. 11KP kaardil ja igal KPl omakorda nn "satelliitKP, mille sai välja arvutada alles rajal.

/-/

Kokkuvõtvalt:
*kokku ca 180 km ratastel + 10 km orienteerumisjooksu, ajaga 23,5h
* 15-20x ronitud KP järele puu otsa/silotorni/lae alla/raudteesillast alla/mäe otsa/kruusakarjääri järsaku ülaserva, sealjuures...

...olid võistkonna 2 SI pulka kinnitatud: 1. naisterahva randme külge, 2. ühe ratta raami külge
... 90% rattamarsruudist kulges metsa ja põlluteedel, mis olid sügisvihmades nädalaid pehmenenud
...parandatud rattarehvi ja vahetatud sisekummi 3x; eemaldatud purunenud käiguvaheti 1x; parandatud rattaketti 3x ja pandud rattale ketti peale 30korda (tegelikult loendamatu arv)
...lükatud ja oodatud Maretit koos rattaga tagant ja järele kümneid kilomeetreid
...külmetatud poriste ja läbimärgadena
...vaagitud erinevaid jätkamise variante 2 korda
...naerdud ja naljatatud südamest
...sõidetud võiduka lõpuni, tasuks 4.koht
... saadud taas kord kinnitust enam tõestamist mitte vajavale väitele: kui tahad kogeda SEIKLUST, siis mine Lätisse!

Täname toetajaid ja mõned vastused KKK-le

26. oktoobril peeti Tallinnas ööklubis Papillon Xdream sarja hooaja lõpetamine. ISC Team kasutas võimalust ja tänas seal oma toetajaid.

Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad

Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.

Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:

1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?

MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.

2. Kas valikusõel oli tihe?

Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.

3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?

Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.

Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.

Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.

4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?

Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.

Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.

5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?

Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.

Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.

6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?

Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).

7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?

Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.

Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.

Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.

Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.

8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?

Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.

Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.

9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?

Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.

10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?

Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.

Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.

11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?

Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.

12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?

Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.

Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.

Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.

Rain: Võistluskaaslased olid toredad.

13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?

Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.

Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.

14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?

Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.

Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.

15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?

Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.

Suvistest tegemistest ehk Elu pole üldsegi üksluine...

Kuigi tuleb nõustuda, et blogisse on viimasel ajal uusi lugusid vähe lisandunud, siis ei tähenda see, et midagi ei toimuks ja ongi nii vaikne, kuni siis mõne järgmise seikluseni.

Mitmed on uurinud, kuidas me end vormis hoiame ja treenime, kas teema ka ülipikki treeninguid, jne.
Eks meil kõigil on omad lemmikalad, millega end seikluste vahepeal vahelduse mõttes meeleldi tegeleme ja vaimu värskendame. Küllap on õigem lasta igalühel iseenda eest lähemalt rääkida, aga hästi üldiselt tean teiste kohta (niipalju kui tean):
Rain käis suvel kajakimatkal Ahvenamaal, mis tal uuesti silma särama pani ja treeningindu tõstis; 30.koht TM rulluisumaratonil on ka kõva saavutus




Maret on läbi suve tublisti ratta- ja rullikilomeetreid kogunud, Otepää ratta- ja TM rulluisumaratonil auhindu noppinud ja rattaorienteerumise-MMil osalenud, lisaks võitis ta koos Ruthiga äsja mereaerutamises Eesti meistrikatelt kulla (respect!);





Ruth lisas oma kontosse veel ka teise medali – orienteerumisjooksu pika raja eestikatelt;

Randy on meist ilmselt kõige innukam võistleja läbi suve olnud: hulganisti orienteerumisstarte nii Eestis kui piiri taga, lisaks seikles ta Soomes ja üleüldse on selle mehe võistlusjanu uskumatu.

Mul endal oli mõnda aega pärast Shotimaad tervisega probleeme, kuid ca kolmandal nädalal oli kodus passimisest ja sportimatusest hing nii näljas, et otsustasin valude kiuste kasvõi pooltunnikesegi ratast sõtkuma minna. Hing jäi rahule. Paari päeva pärast proovisin uuesti, ja nii see läks.

Vaid paar päeva hiljem räägiti auk pähe, et võiksime orienteerumise mitmepäevasest teatevõistlusest (Ilvesteatest) osa võtta, et suuri eesmärke pole, lihtsalt tahaks proovida ja poleks ka hullu kui ma üle lõpujoonele vaid roomates jõuaks. Nädal enne proovisin korra joosta, kuid ei põlv ega hüppeliigesed üle veerand tunni vastu ei pidanud. Mõned päevad enne võistlust proovisin teisipäevakul joosta, valus oli, aga joosta juba lasi. Ja kolm päeva metsateatejooksu mõjus hoopis kummaliselt: pigem läks enesetunne järjest paremaks, valu ei kadunud ent polnud enam ka nii terav, eks parasjagu said hüppeliigesed ja põlv uuesti väänamist, ent kuidagi õnnestus need tahaplaanile suruda.

Meenub paratamatult seik, kuidas ma üldse mõned aastad tagasi orienteerumise radadele sattusin - olin terve kevad olnud põlvedega hädas (vana (laske)suusatajate kutsehaigus), kui samamoodi ei suutnud enam sportimata kodus püsida ja läksin orienteerumispäevakule, et linnast ära metsa loodusesse saada, otsustasin, et kui põlv vastu ei pea, siis jalutan tagasi. Üllatuseks aga pidas põlv tol korral metsajooksule enam-vähem vastu ja et metsas oli mõnus joosta, siis läksin veel mõned teisedki korrad, kaardiga jooksmine hakkas täitsa meeldima. Orienteerumistehnika muidugi mul lonkab, ütleme nii - "kaardilugemine segab jooksmist". Aga mõnus vaheldus on see siiski.


Ent pärast sellesuvist kolme metsateatejooksu starti sai siiski selgeks, et metsas on võimalik endale vaid täiendavalt liiga teha hetkeseisu arvestades. Ja siis sai naastud vana armastuse - triatloni juurde.

Põhiline erinevus traditsioonilise seikluse (ratas, jooks, vahel ka ujumine, jm) ja triatloni vahel on see, et viimane toimub kindlal pinnasel mööda radu ja teid, ehk antud hetkel säästaks see mu jalgu. Väga mõnus oli vanu konkurente taas näha ja neist mõõtu võtta.

Paarinädalase spetstreeninguga võis tugeva harrastaja tasemele end taas võidelda, ent tugevalt ja tõsiselt harjutatajatega on mul loomulikult suur vahe, eriti kiiruses. See ongi teine põhiline erinevus triatlonil seiklusega, et kiirused ja töö intensiivsus on seal ikkagi hoopis midagi muud, põhimõtteliselt käib seal koguaeg keel vestil tampimine, seiklusel siiski pisut rahulikum. Mõnus vaheldus igatahes.

Kuulsin, et Heitigi oli sel aastal triatloni proovinud ja päris mitmed triatloniga tegelejad on vägagi arvestatavad tegijad ka seiklusradadel saanud (mõned näited - Priit Ailt, Rait Pallo, Urmas Utar). Igatahes aitas kindlam treeningpinnas mul raskemad ajad üle elada ja tagasi treeningulainele saada. Augustikuuks oli tervis juba nii hea, et otsisin vaheldust juba jälle paaril orienteerumisvõistlusel ja osaletud sai ka paaril rahvajooksul.

Ehk mis ma selle jutuga öelda tahtsin - elu pole meil üldsegi üksluine, igaüks meist tegeleb oma meelepärase alaga ja hoiab end vormis omal moel pidevalt seiklusaladega sarnastel aladel või kõrvalaladel, ja ülipikki treeninguid ei pea ilmtingimata tegema, et palju jõuaks, hoopis olulisem on hoida vaim värske ning endasse tugevust mingil muul moel koguda. Paljud seiklejad tegelevad ka näiteks matkamisega selle erinevates vormides, aga sellest lähemalt ehk mõnel teisel korral.
Fotod Tartu Maratoni galeriist (autorid Külli Leola, Argo Aednik)
Sportfotos: Rain RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58644
Maret RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58646
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58645

Mereaerutamise EMV (Teine lugu sarjast "Et elu liiga üksluiseks ei muutuks")

Lugu sai alguse samal põhjusel, mis eelminegi- nimelt tuleb aeg-ajalt end proovile panna ka teistel toredatel aladel.

kajakk.ee foorumis õigati augustis maha, et tulemas on Eesti Meistrivõistlused mereaerutamise maratonis. Medal Eesti MV-lt, on minu unistus olnud juba enne, kui ma rääkima hakkasin ja ma olen alati end võistkonnasiseselt halvasti ning alaväärsena tundnud, et mul ühtegi medalit pole, aga kõikidel teistel on kamaluga medaleid. Eriti õdedel Vaheritel, kes võidavad ära peaaegu kõik võistlused kus osalevad. Minu medalisaak läbi senise elu oli olnud kesine- vaid need Tartu Maratoni medalid, mis kõigile lõpetajatele antakse, aga teate ju isegi, et see pole ikka see. Nu ja siis üks lapsepõlve medal: Harjumaa meister klassikalises maadluses, kaalus 32kg:)

Ühesõnaga haistsin võimalust:)
Kuna paarimees Sten-Eric oli kohe nõus osalema, siis pikka juttu polnudki. Enne olulist võistlust tegime ka mõned trennid Shotimaa MMil osalenud paadiga. Trennides tõdesime, et oleme tublid, aga selle paadiga suurt üle 10 km tunnis meie sõita ei oska või ei jõua. Vähemalt sileda vee puhul poob see paat end täiesti kinni ja üldse ei liigu. Kuni 10-ni seevastu läheb väga lihtsalt.

Samas teadsin, et lainetes on see paat üsna kiire ja seega lootsime tuulisele merele. Ja tuult oli:) Tuult oli nii palju, et mulle tundus päris mitu korda, et vist sai seda lainet liiga palju soovitud.

Kuna varasemat infot võistluse kohta oli vaid niipalju, et sõit on ca 18km pikk ja kulgeb Paatsalust Pöörilaiuni, ümber laiu ja tagasi Paatsallu. Ka ei olnud teada osalejate nimesid. Kohale jõudes selgus, et stardis oli terve hulk noori ja näljaseid rajaaerutajaid, kellel oli rinnal aerutamisliidu embleem või seljal kiri "Eesti". Ja aerudel oli neil ka Eesti lipp. Nagu Jaansonil noh:) Jajah, koondise mehed.
Kusagilt kuulsin nime Becker ja Tootsi. Nujah, nendest meestest kirjutatakse lehes- need on Eesti esiaerutajad, kes sihivad olümpiapääset. Neid ma olin telekast kah näinud. Päris kiired tundusid:)

Start antud, võtsime suuna kusagil kaugel paistvale majakale. Stardis nägime pärisarutajate võimast kiirendust. Neli paati rebisid kohe vahe sisse. Me olime kusagil 6-7 ndal kohal. Algus oli minu jaoks tavapäraselt raske. Esimesed libisesid eest ära ja tundus, et nende üleolek on mäekõrgune. Aerutajad ikkagi.
Mingil hetkel saime kõrvale Kaubi Türnpuu-Uko Kõrge paadile. Need ka vanad aerukunnid ja treenerid, esimene on osalenud ka maratoni MK etappidel. Proovisin tüüpide pealt tehnikat vaadata ja hammastega kinni hoides mitte maha jääda. Tundus, et hästi sõidavad ja tundus, et tõmbasid meidki paremini käima. Taha vaadates selgus, et teised paadid hakkavad maha jääma ning mingil hetkel selgus, et neljast eest ära sõitnud paadist kaks hakkavad selg ees lähenema. Tubli töö!

Lained läksid tõsiselt suureks ja kuidagi õnnestus meil nendes suurtes lainetes sõit nii hästi, et Türnpuu-Kõrge hakkasid maha jääma. Pisut enne laidu olime mööda saanud ühest jooksikute paadist ja selge vahe sisse sõitnud Türnpuu-Kõrge paadiga. Teised enam lainete vahelt ei paistnud. Olime tõusnud kolmandaks- ca 5-7 minuti kaugusel olid Becker-Tootsi ja K-1 hilisem võitja Raigo Põder. Minuti- paari kaugusel teine kahene ja siis kohe meie. Seis oli päris põnev:)

Laiuni jõudes tegime otsuse sõita murdlainetest ringi, mitte otse ümber nuka nagu lühim marsruut oli. Suured murdlained olid liiga hirmutavad. Paarisaja meetri kaugusel laiust, aga sattusime päeva suurimate lainete otsa ja kui seni olid lained kulgenud mingis aimatavas rütmis ja mingil kindlal suunal, siis seal oli täielik pudru ja kapsad. Lained olid väga suured ja nad tulid minu arvates kahes eri suunast ja põrkusid omavahel. Seetõttu jäin nende lugemisega jänni. Järgmisel hgetkel tabas meid võimas murdlaine ja peale mõningast võitlust olime pea alaspidi korralikus pesumasinas. Õnneks saime kiirelt välja, aga järgmine laine lõi paadi vastu mind ja rebis seni käes olnud aeru käest.

Peale seda liikusime kibekiirelt laine ja paadi vahele, kus on märksa ohutum laineid vastu võtta. Mingil hetkel sain kätte ühe aerudest. Sealt edasi algas võitlus lainetega, mida meie kontrollida ei suutnud. Iga järgmine laine surus meid vee alla ja mingil hetkel rebis üks Suur Steni käest paadi lahti. Halb olukord, kuna paadist kinni hoides saab end palju paremini pinnal hoida ja ka eriti suurte lainete puhul on millest end tagasi pinnale tõmmata. Ka kannab tuul paati kiiremini edasi kui vees olevat ujujat. Lainete vahele tuli väike paus ja Sten sai paadi jälle kätte. Õnneks oli lainete suund täpselt laiu otsa. Meil ei olnud muud teha kui end paadi küljes hoida ja oodata kuni lained kaldale kannavad. Aega läks, aga mingil hetkel saime jalad põhja ja kuidagi kaldale. Paha lugu oli aga see, et meil oli vees olemisest (12-14 minutit) külm hakanud ning edasi sõitmiseks puudus meil aer. Käisin mööda vett edasi-tagasi ja otsisin aeru. Ronisin vees olnud kivide otsa ja üritasin musta aeru silmata. Selles lainetemöllus suht lootusetu. Mingi aja pärast hakkasid aeglasemad paadid riburadapidi tulema. Nägime tuttvaid nägusid lainetega võitlemas. Nad tegid targalt, et tulid hästi saare lähedalt- seal vahutas küll kõvasti, aga lained olid väikesed ja neis polnud sellist jõudu. Nii mõnigi neist läks ümber. Neil aga vedas sellega, et ära jäi pikk lainetes hulpimine.

Olin lootuse täitsa kaotanud ja mingist võistlusest polnud enam juttugi. Külmunud, paat vett täis, aer kadunud, tuju kehv. Sooja minna pole kusagile, ära ka ei saa. Täitsa kurb hakkas:)

Mingil hetkel läksin saare serva ja nägin lainetes vilksatamas oma aeru, mis oli saarest mööda ujumas ja üha kaugenes kaldast. Ma ei tea mis tal arus oli, et ta ei taibanud samasse kohta ujuda kuhu lained meid tõid vaid ujus saarest mööda. Rumal aer!

Pikalt mõtlematta hüppasin vette ja ujusin järgi. Tagasi ujumine aeruga oli keerulisem, aga kaldale me koos tulime. Sealt edasi läks jälle lõbusamaks. Paati saades hakkas soe, ning saime ka lihtsale allatuule kursile.



Vahepeal nägime ka Maretit ja Ruthi, kes olid tulnud oma järjekordse kulla järele. Mul oli suur heameel neid näha elusatena ja juba poolel maal. Ma tean Shotimaa MM-ist, kuidas Ruth Suuri laineid pelgab ja mitmel korral tabasin end mõttelt, et kuidas nad vastu peavad!



Kohtunike paadi juures kuulsime oma suureks üllatuseks, et oleme kolmandad. Mitte midagi ei saanud aru. Olime ju ligi pool tundi kaotanud ümberminekuga, aga ikka kolmandad? Mismõttes? Võimatu! Kus kõik kiired paadid on? Läksid ümber? Sõitsid valesti? Võib-olla. See uudis andis meile uut jõudu. Tagasiteel möödusime ühest üheset ja ühest kaheset paadist, teadmata, kes need on, on nad katkestanud või võistlevad. Mingil hetkel nägime tagant lähenevat kiiret kahest paati. Ei uskunud, et enne ümberminekut mõni meist tagapool olnud paatidest suudaks nii kiirelt ja hea tehnikaga sõita. Kui nad meist möödusid sai selgeks, et need olidki esisõudjad Becker-Tootsi. Ilus oli vaadata, aga kas nad võtavad meilt pronksi?

Terve tagasitee võitlesime meie paadile tüüpilise probleemiga- tugevas külgtuules on selle püstine nina liiga suur tuuletakistus ja tuul kannab nina pidevalt alla. Seetõttu pidin sõitma pidevalt tüür viltu, mis kahandas tugevalt meie liikumiskiirust. Vaatamata pidevale tüürimisele kandis tuul meid ikka kaldasse. Mitmel korral sattusime sealsetesse murdlainetesse, mis pidurdas hoogu veelgi. Viltuse paadi ja tuulega võideldes kaotasime palju energiat ja edasiliikumine oli vaevaline. Tagant lähenes jälle üks paat. Õnneks ühene, suurepärane tehnika, aerutajaks Paikuse aerutamisklubi treener Roland Simanis, kellel hulgaliselt medalikohti päris aerutamisvõistlustelt. Vaatamata täiesti lagunenud tehnikale üritasime tal järgi hoida, õnneks nõrgenes tuul lõpu eel niipalju, et sain juba tüüri otse hoida ja lõpuks suutsime Rolandist isegi 3 sekundit varem finisheerida, mis pole küll suur saavutus, kuna tema oli ju üksinda. Aga väike asi ikkagi.

Lõpetades oli mul hiiglama hea meel, et see läbi sai. Tore võistlus oli. Seiklust oli. Elu suurimaid laineid oli. Elu esimene mitte vabatahtlik ümberminek oli. Ja medali saime. Elu esimese medali päris Eesti Meistrivõistlustelt. Pronksi.

Nagu hiljem selgus panid need kiired aerutajad, kes meie ees ja kohe meie taga olid saarest mööda ja otse edasi. Aerutajad ju, harjunud otse mööda poisid sõotma:) Hilisemad võitjad, Bert&Co, kes olid meist laiuni jõudes selgelt tagapool, oskasid õiget marsruuti sõita ja napsasid ässade eest võidu.

Stardis oli terve rida seiklejaid, kes on ju varmad igal toredal üritusel kaasa lööma. ISC Adventure Teami liikmed võiksid vabalt ka mereaerutamises kaasa lüüa. Selline mitmekülgsus toobki edu seiklusspordi võistlustelt!
Õed Vaherid näiteks said tänu tugevale lõpuspurdile kaela oma järjekordse kuldmedali eestikatelt.
Tiimikaaslane Randy tegi tugeva sõidu K-1 klassis ja sai viienda koha. Vaatamata ümberminekule ja sellele, et käis mandril õdesid merele aitamas ja ergutamas. Pronks oli käeulatuses!
Heiti ja Maret said K-2 klassis 9nda koha.
Fotod on pärit portaalist seikleja.com

TM 1. Rulluisumaraton 38km ehk Et elu liiga üksluiseks ei muutuks...

... on vaja teha ka midagi muud, kui ainult Xdreamil seigelda. Kõik tegevused on eriliselt toredad kuni hetkedeni kus need muutuvad liiga tavaliseteks. Seetõttu tuleb otsida huvitavaid väljakutseid ka teistelt aladelt. Eriti tore on veel siis, kui need mingil viisil teevad mind paremaks seiklussportlaseks.

Seetõttu pidasin vajalikuks osaleda augusti lõpus toimunud Tartu Rulluisumaratonil. Kuna olin sellel aastal uisutanud kokku neljal korral, kaks neist olid seotud Xdreamiga ja viimane uisutamine oligi öisel Otepää etapil, siis mingeid kõrgeid lootusi ja unistusi polnud.

Esimeses stardigrupis tundusid kõik nii kiired ja enesekindlad, et hoidsin targu viimasesse ritta. Samas grupis olid õnneks ka mõned vähem enesekindlate nägudega seiklejad- Anti Arak ja Lauri Malsroos. Arvasin, et nende järgi võiks hea sõita olla küll.

Start oli nagu ikka ebameeldivalt kiire ja kuidagi ei osanud leida õiget rütmi. Rongid kiirete taganttulijatega möödusid ja kaotasin palju kohti. Ka Lauri võimas algus ei lubanud kaasa minna. Mõne kilomeetri möödudes nägin tagantpoot alustanud tiimikaaslast Maretit ühe rongi sabas mööda uisutamas. Kuna enesetunne oli paranenud, siis arvasin, et oleks paras aeg kellegagi kaasa minna. Mareti tuules sõites hakkasime jälle ettepoole kerkima. Gruppidele olid vahed sisse tekkinud ja aimasin, et mida aeg edasi, seda ebatõenäolisem on kiiremaid seltskondi püüdma hakata. Enesetunne oli juba nii hea, et julgesin pundist lahti rebida ja järgmisi püüdma hakata. Maret tuli kohe kaasa ja nii me siis paarisrakendina ettepoole rühkisime. Õnneks olid kiired alustajad endale liiga teinud ja saime mitu seltskonda kätte. Igasse järgmisesse punti jõudes arvasin, et see jääb viimaseks ja rohkem enam üksi tööd ei tee. Aga ikka juhtus nii, et need pundid lagunesid ja pudenesid maha ning ikka olin olukorras, kus kellegi taga puhata polnud. Enne esimest tagasipööret nägin vastu tulemas tuttavaid uisutajaid ja tundus, et seal pundis on teravaid jalgu kellega oleks mõnus koos sõita. Võtsin eesmärgiks veel need kätte saada. Peale tagasipööret keerasime vastutuult lõigule. Arvata oli et väga kauaks poleks mind seal jätkunud, seega pidin kiirelt järgi saama. Minu õnneks oli lisaks vastutuulele ka korralik tõus ja sellistes tingimustes sain vaatamata kehvale tehnikale, aga tugevale kiirendusele tõusu lõpuks pundile järgi. Kahju ainult, et Maret õigel ajal karpi jäi ja sellesse mõnusasse punti ei jõudnud.

Avastasin, et vastutuulelõikudel ja mäest üles sõites oli mul koos uisutajatega lihtne koos sõita, seevastu allatuulelõikudel, kus kiirused läksid suureks sai minu olematu tehnika suureks takistuseks. kehv tehnika lihtsalt ei luba suurel kiirusel effektiivselt tõugata.

Selles pundis tiksusin kuni lõpuni. Vahepeal noppisime ära mõned mahajääjad ja mõned kukkusid ka meie pundist välja. Mingil hetkel jäi tempo suht aeglaseks ja sattusin ette vedama, hetk hiljem avastasin, et minu taga on ainult üks tüüp. Aa, see on see tüüp kes ainukesena meie pundis sõitis kõrgete uiskudega millel neli väikest ratast. Olin juba ammu vaadanud, et peale minu oli ta vist ainus selles pundis kes suurt sõita ei osanud. Aga jõudu oli tal hullumoodi. Hoogu maha ka ei hakanud võtma ja nii me siis koos läksime, kordamööda tegime tööd ja korraks tekkis isegi rumal lootus, et sõidamegi pundil eest ära. Mõne kilomeetri pärast tulin maapeale tagasi ja sain aru, et ega me ikka nii tugevad ka pole. Lihtsalt kiiretel alamäe ja allatuule lõikudel olid hea tehnikaga uisutajad meist kõvasti kiiremad. Grupis tagasi olles kukkus pulss madalale tagasi ja rohkem midagi põnevat ei juhtunudki.

Olematu uisutamiskogemuse tõttu ei olnud mul mingit ettekujutust kuidas see finisheerimine grupis käib. Üritasin distantsi jooksul sõpradelt Abec-i liikmetelt uurida, et mismoodi uisutajad finisheerivad ja mida jälgima peab, aga mingil põhjusel ma neilt häid mõtteid ei saanudki.

Mingil hetkel läks hirmsaks paugutamiseks ja isegi need grupi liikmed, kes kogu distantsi jooksul tegid nägu nagu oleks neil jube raske ja kes ei vedanud kogu maratoni jooksul mitte meetritki olid ühtäkki kui uuesti sündinud ja tegid sellise lõpu, et minul ei jäänud muud üle kui vaid õppida, et tuleb olla kaval ja hea näitleja!

Aga hea meel on selle üle, et grupifinsihi võitis see mees, kes sõitis olematu tehnikaga neljal väikesel rattal ja lühikese raamiga kõrge saapaga. Protokolli uurides selgus, et tegemist oli Ilmar Udamiga- vana suusahunt, tegi wannabe uisutajatele pähe:)

Mina lõpetasin täitsa rahuldava 30nda kohaga ja väga paljude uute kogemuste võrra rikkamana.
Mareti tulemuse üle on mul eriliselt hea meel- neljas naine! Kusjuures sõitis veel enamus maast üksi! Ja minu pundis, napilt enne teda, lõpetasid naiste teine ja kolmas koht! Nähes teise ja kolmanda naise tehnikat ja varustust ning teades Mareti tehnikat ja väikest usisukilometraazi jääb vaid tõdeda et uskumatu jõud, vastupidavus ja potensiaal on seal peidus! Tagantjärele on eriti kahju, et ma tema mahajäämist ei märganud ja teda punti ei vedanud!