30. nov 2007

Jätkuks KKK teemadel – jalanõudest, plaastritest ja villidest

Kaaslased õhutasid uut teemat algatama, tõukejõuks kommentaaridesse tulnud küsimus: "Andresele: millega Sa tossude valikul mööda panid? Ning ehk oskad nüüd ka teistele kirjeldada, milline üks õige ja hea multispordi toss olema peab."

See on nii hea küsimus, et ma ise ka ei tea sellele vastata, rääkimata sellest et mul tossudega üldse probleeme oli?
Tegelikkuses probleemiks olid mitte tavalised villid vaid võistluse käigus saadud allergilised villid, mis tekkisid korraldajate poolt proloogi järel pandud mingist ravimiga teibist/plaastrist.
Teibi alt tulitama hakkas poole kajaki peal esimesel etapil, algul sellele tähelepanu ei osanud pöörata, arvates et lihtsalt teibi servad hõõruvad nahka marraskile.
44 km trekki mägedes ja 130 km ratta järel ehk enamvähem kaks öödpäeva hiljem TA3-s sain jalgadele esimese pilgu heita ja see mis sealt paistis polnud väga rõõmustav. Arstid soovitasid jalgu ravitseda pärast Loch Nessi ületust, sellest seal siis ka ligi tunnine viivitus arstitelgis. Allergiliste villide kõrval suuremaks probleemiks oli tugevalt väljaväänatud hüppeliigeste toestamine.
Kui üldse jalanõude teemat puudutada, siis sellistel pikkadel seiklustel, raskel maastikul jalgsietappidele ise eelistaksin poolkõrget seiklusjooksutossu, et paremat tuge saada hüppeliigestele.
Paraku Eestist ei õnnestunud sobiva suurusega sellist tossu hankida. Salomonil on selline mudel eelmise aasta valikust SuperTrail.
Muidu aga ei heida midagi ette kasutatud jalanõudele - Salomoni seiklusjalanõu mudel XA Pro 3D ja kerge poolkõrge matkasaabas (talvisteks lumessumpamisteks väga hea jalats - Salomon Metron GTX Mid.

Jalgade hooldamise (eelkõige villid, märg nahk ja rakkus jalad) koha pealt on minu jaoks hästi toiminud Vaseliin-kreem, nii ennetavana kui poole seikluse peal jalgade päästjana. Kui võimalik, siis vahetusalas jalga loputada, määrida sisse ja kuiv sokk jalga.

Loodan et oma kogemusi, kuidas jalgade eest hoolt kanda ja mis on hea jalanõu, kribavad siia teisedki.


6 kommentaari:

Rain ütles ...

Head seiklusspordi jalanõud on lihtne kirjeldada: Hästi jalga sobiv, suhteliselt kerge, kiirelt kuivav ja märjana vormi hoidev.

Kuna kõigi inimeste jalad on erinevad, siis sobivad ka erinevad jalanõud. Minu jalale on seni sobinud suurepäraselt erinevad Salomoni XA seeria jalanõud ja mõned võidujumalanna poolt toodetud seiklusteks mõeldud jalanõud. Isegi peale 140h võistlemist märgade ja liivaste/mudaste jalgadega tekkis mu jalgadele vaid mõned üksikud villid. lühemad, 20-100 h pikkused võistlused on mul õnnestunud enamasti täiesti tervete jalgadega läbi teha.

Ei ole senini ka jalgu plaasterdanud, ega väga määrinud millegagi. Retseptiks on õige suurusega ja hästi istuv jalanõu ning head sokid. Kui liiva soki ja jalanõu sisse väga palju koguneb, siis olen vahest mõnes ojas sokid ja jalanõud puhtaks loputanud.

Kõige suuremad möödalaskmised jalanõude valikul tegin shotimaal, kus läksin esimesele pikale ja raskel maastikul olevale trekingule Icebugidega. Teatavasti on Icebugide tallad kaetud väikeste metallist naastudega, mis parandavad haakuvust jääl ja libedatel kaljudel. Miinuseks on see, et etapi keskosas hakkasid need naastud läbi talla valu tegema. Peale 17h pikkust jalgsietappi lõid mu tallad lausa tuld välja, iga pidurdus ja pööre oli väga valus. Sai selgeks, et need jalanõud sobivad minule vaid lühikesteks treeninguteks.

Ilmselt harjuvad jalad aegade jooksul koormusega ja ei ole enam nii vastuvõtlikud hõõrdumistele või on mul lihtsalt jalgadega vedanud:)

Kaisa ütles ...

Sul ON jalgadega vedanud:D Mina, kes ma jooksen oluliselt lühemaid distntse, olin päris mitu aastat villidega kimpus, jalad hõõrusid igast võimalikust kohast juba paaritunnise mudas ja vees jooksmise peale. Jalanõudest asi ei sõltunud, sest hõõruma hakkas igast vähegi mõeldavast kohast, näiteks varvaste vahelt, kust jalanõu üldse jala vastu ei puutu, või keset talda, kus nagunii kõik jalanõud jala vastas on. Lihtsalt jalgade nahk oli liiga õrn. Ainuke lootus joostud saada, oli jalgu täielikult kuivana hoides, aga see pole orienteerudes nagunii võimalik.
Lõpuks aitas võistluseelne eriti korralik jalgade hooldus (leotamine ja naha koorimine+kreemitamine), sest hooldatud nahk pidavat juba iseenesest veekindlam olema. Enne võistlust kindlasti jalad korralikult vaseliiniga kokku ja jalga kaks paari sokke - alla õhemad alussokid ja peale paksemad. Seda seetõttu, et jooksmisel toimub alati mingi liikumine jala ja tossu vahel, kuid nii peaks hõõrumine jääma kahe soki omavaheliseks asjaks. Lorpeni sokid on üle kõige, peavad hästi vastu ja tõesti ei hõõru, kuna tänu 10% lycra sisaldusele püsivad tihedalt ümber jala.
Ei teagi, mis lõpuks villide vastu aitas, kas sokid, jalgade hooldamine või vaseliin, aga nüüd kannatavad jalad vähemasti 24h rogaini välja ja pole ühtegi villi

Ma muidugi ei ürita väita, et jalanõude valik esmatähtis poleks, on ikka, aga vahest võib villiprobleem ka mujal olla.

Ruth ütles ...

Olen nii Kaisa kui Raini arvamustega väga nõus. Enne pikemat seiklusspordivõistlust peavad olema jalad korralikult hooldatud, paksendid maha riivitud, pediküür tehtud. Mina määrin oma jalgu enne starti ja vajadusel ka rajal vaseliiniga või Born'i vetthülgava spordigeeliga. Kannan ühte paari sokke ja sokkidest on suvel lemmik Lorpen'i toodang. Jalanõud peavad olema suvel sellised, mis kuivavad kiiresti. Seega goretex materjaliga jalanõud suvisteks võistlusteks kindlasti ei sobi - vesi läheb sisse, aga välja ei tule - nii on jalad kogu aeg märjad ja villid on kerged tulema. Talvel on goretex materjaliga jalanõud asendamatud, sest niiskust peavad nad suurepäraselt.Multispordi lemmikud on minul samuti Salomon'i XA seeria jalanõud. Neid usaldan niipalju, et võin enne võistlust rebida hinnasildi ja siis mitmeks päevaks tuttuute jalanõudega seiklema minna, ilma et peaksin mingeid probleeme kartma. Kindlasti on oluline võistluse ajal jalanõudest ja sokkidest sinna kogunenud liiva vahepeal mõnes veekogus välja pesta.

Anonüümne ütles ...

Allergiat võib muideks tekitada ka plaastri/teibi liim. Täpsemalt osades liimides sisalduv vaik. Endal vähemalt õnnestus kevadel päris korralik villimeri jala peale saada just plaastrist, kuigi varem sarnaseid probleeme pole olnud. Üldiselt on problemaatilisemad need riidest plaastrid, millel on "tugevam" liim. Samas sellised paberi-laadsemad plaastrid allergiat üldiselt ei tekita, aga ega nad pikalt jala peal püsi ka.. Ehk tasub apteegist küsida, et kas mõni tugevam plaaster ka ilma vaiguta on...

heiti ütles ...

Olen suurtes piirides kogu selle jutuga nõus, aga siia juurde veel märkus, et nii nagu inimene harjub kõigega (ok, peaaegu kõigega), nii on ka jalgade villitaluvus treenitav. Mäletan, kuidas oma esimestel seiklusvõistlustel olime samamoodi villidega hädas (mul on vägagi häid pildinäiteid sellest ajast, ükskord teen nendest näituse :)). Loomulikult oleme praeguseks igaüks endale sobivaimad variandid leidnud (mul praktiliselt samad variandid, kui Rainil), aga kindlasti on praegu ka jalgade villitaluvus oluliselt suurem, ka seda saab treenida.

erki@twister ütles ...

Oleme kah neid võistlusi läbi teinud nii lühemaid kui pikemaid ja tuleb tõdeda et alati tuleb valida õige jalanõu....st et suvel ja pikemaid võistlusi läbi teha icebugidega ei tasu (nagu ka Rain mainis)....tallad hakkavad tunnetama igat naela eraldi mis mustris on. Suvisteks on väga head Salomoni xa prod ja napilt vist kõige olulisem on leida õige sokk et ei hakkaks hõõruma. Ja siis viimaseks tuleb öelda et VASELIIN EI SOBI JALGADE HOOLDUSEKS kui tegemist on soojade ja märgade oludega. Vaseliin paneb poorid kinni ja jalad paistetavad jubedalt üles.( juhtus meiega tsehhi võistlustel)