Täname toetajaid ja mõned vastused KKK-le

26. oktoobril peeti Tallinnas ööklubis Papillon Xdream sarja hooaja lõpetamine. ISC Team kasutas võimalust ja tänas seal oma toetajaid.

Selleks, et enam kui veerandmiljoni kroonise eelarvega osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlustest Šotimaal võimalikus sai, täname eriti:
ISC - osavõtumaks, riided
Hansapank
Sportland
Hekotek
Andres Minn
Tahe paadiehitus - kiired meresüstad, aerud, vestid ja muu varustus
EMT
A&T - Salomoni jalanõud
Nevene - Leki matkakepid
Smileon - Hestra kindad
Matkasport
Everpro - Travellunch matkatoidud
Spordipartner - Born ja Nutrend spordijoogid ning toidulisandid
A'le Coq - Dynamit energiajook ja Aura mahlad

Loomulikult täname ka kõiki, kes olid nõus oma varustust meile selleks võistluseks laenama.

Mõned teemad, millest rääkisime Xdreami hooajalõpuüritusel:

1. Kuidas üldse õnnestus ISC võistkonnal pääseda MMile Eestit esindama?

MMile pääsemiseks pidi võistkond eelneva aasta jooksul edukalt läbima mõne Adventure Racing World Series sarja kuuluva võistluse. Meie jaoks oli sobivaim võimalus teenida vajalikud kohapunktid Poolas märtsi alguses toimunud Bergson Winter Challenge nimelisel seikluspordivõistlusel. Selle võistluse lõpetasime neljandatena, mis oli piisav, et kvalifitseeruda MM-ile.

2. Kas valikusõel oli tihe?

Kui Bergsoni võistlus oleks ebaõnnestunud, siis oli veel teoreetiline võimalus saada vajalikud kohapunktid aprillis Hispaanias toimunud võistlusel. See oli vaid teoreetiline variant, sest Hispaaniast kohapunkte teenida soovisid nii palju võistkonnad, et osavõtjate registreerimine lõpetati enne ametlikku tähtaega. MM-ile pääseda soovijaid oli palju.

3. Kuidas möödus viimane kuu enne MMi treeningute poolest? Kas oli midagi erinevat tavapärasest treeningust?

Mingeid erilisi muudatusi viimase kuu treeningplaanides ei teinud. Oluline oli hoiduda vigastustest ja haigestumistest.

Ruth: Mina loobusin viimasel kuul rulluisutamisest, sest minu jaoks on seal suhteliselt suur risk vigastusteks.

Rain: Viimased nädalad enne võistlust kulusid varustuse hankimisele ja treenimine jäi tahaplaanile.

4. Millist varustust nõuti teilt MMil osalemiseks? Kas kõik vajamineva pidite ise kaasa võtma või anti ka korraldajate poolt midagi?

Kogu vajamineva varustuse vedasime Eestist kaasa. Korraldajad pakkusid võimaluse laenutada kohapealt kajakke, aga siiski pidasime targemaks need Eestist kaasa võtta, sest väljapakutud rendihinna eest saime Eestist endale osta väga kvaliteetsed kajakid. Lisaks oli koduste kajakkide eelis see, et saime nendega enne Šotimaale minekut mõned korrad vetel harjutada.

Küll aga oli korraldajate poolt ette antud veesõiduk (nn sit-top-on kajakk) Loch Nessi järve ületamiseks. See tekitas meis väheke paanikat, sest olime oma helendavad signaaltuled jätnud oma isiklikku kajakki, kuna signaaltulesid läks meil vaja ainult öösel kajakkides. Õnneks saime helendavaid signaaltulesid laenata kaasvõistkondadelt ja nii pääsesime Loch Nessi ületama.

5. Mis varustust tuli kogu võistluse vältel kaasas vedada ja kuidas oli ülejäänud varustuse logistika võistluse käigus?

Võistlusel olid teatud kohustuslikud asjad, mida pidime kogu aeg kaasas kandma. Üldiselt oli see nimekiri väga mõistlik ja enamik asju oleksime nagunii ise ilma trahviminutite hirmutagi kaasa võtnud.

Mõned asjad, mis kogu aeg kaasas olid – ronimiskiivrid, soojad vahetusriided, tuuletelk, ellujäämiskiled, esmaabipaun, signaalraketid. Korraldajatelt saime üsna kopsaka GPS-seadme võistlusrajale kaasa. See oli selleks, et korraldajad näeksid võistluskeskuses meie asukohta maastikul.

6. Kui pikk oli teie võistlus nii kilometraažilt kui ajaliselt?

Kilomeetrid oli üle 500 km, tõusumeetreid üle 25 km (25 000m) ning ajaliselt kulutasime rajale 164 tundi ja 18 minutit (6 ööpäeva, 20 tundi ja 18min).

7. Kuidas oli selle 7 päeva jooksul teil toitumisega? Ega sealt kõnnumaalt polnud vist just palju söödavat leida?

Kõnnumaalt polnud tõesti midagi söödavat leida, isegi hallutsinatsioonid ei toonud midagi söödavat :-). Tavaliselt tegime TA-des sooja Travellunch eine ning lisaks sõime eksklusiivsemaid toite oma varustusekastist – lihakonserve, jogurtit, tuunikala õlis, juustu jne.

Etapil sõime kiiresti palju energiat andvaid asju – müslibatoone, šokolaade, energiageele, kartulikrõpse, küüslauguleibu, barankasid, suitsuvorsti.

Rain ja Andres leidsid ühe väga hästi toimiva kuivvõileiva variandi – kuivatatud soolatindid barankadega.

Joogivett oli maastikul piisavalt. Enam-vähem kogu aeg oli võimalus leida mõni ojake, kust veevarusid täiendada. Joogiveega oli probleeme vaid väga kõrgel mägedes, kus viimases hädas kõlbas ka nirust soosilmast vett juua. Sellegipoolest loodusest saadud joogivett mingi nn. vett puhastava keemiaga me rikkuma ei hakanud. Kõhud talusid naturaalset vett hästi.

8. Kui palju kogu võistluse jooksul magada saite?

Magamistunnid oli meil võistkonnas erinevad, aga umbes 6-8 tundi 164-st tunnist „raiskasime“ magamisele. Tundub küll üsna võimatu, aga organism harjub vist lõpuks ära. Organism saab aru, et ei ole mõtet rumalaga vaielda - kui vaja, siis tuleb paari tunniga ööpäevas hakkama saada.

Ruth: Unisena etapil liikudes oli kogu aeg mõte, et nii kui TA-sse jõuan, lähen kohe pärast jalgade hooldust magama. Tegelikult oli TA-sse jõudes nii hea olla ja aeg kulus igasugustele uimerdamistele nii kiiresti, et magamiseks jäi alati vähe aega.

9. Mis olid põnevamad etapid ning kuidas teil need läksid?

Kõige rohkem adrenaliini kulus esimesele kajakkimisele. Põnevad olid kõik etapid alguses ja lõpus. Alguses sellepärast, et siis oli värskust liikuda, lõpus sellepärast, et ootasid põnevusega TA-d, kus saab korraks puhata.

10. Mis oli võistkonna liikmetele kõige raskemad momendid võistluse joosul?

Ruth: Kõige raskemad olid kohad kui keegi võistkonnakaaslastest „ära kukkus“. See oli vaimselt väga raske. Esiteks sellepärast, et oli hirm, kas ja millal üldse kaaslase taastumine toimub ning teiseks oli endal väga piin aeglaselt liikuda – see on ju ikkagi MM.

Minul oli raske moment kolmanda päeva õhtupoolikul kui pidevast paduvihmast olin läbikülmunud ja kusagilt ei paistnud mittemingisugust lootust, et võiks väheke kergemaks minna. Aga võistkonnakaaslased olid suurepärased psühholoogid ja aitasid raskest kohast üle.

11. Kuidas neist rasketest momentidest üle saadi?

Ikka tempot alla võttes ja kõik tegevused parasjagu kehvimas seisus oleva kaaslase toetamiseks.

12. Kui rasketest momentidest juttu juba oli, siis vastukaaluks, mis oli kogu võistlus juures kõige meelivam ja meeldejäävam?

Ruth: Maastik oli super. Iialgi ei õnnestu ühtegi maad paremini tundma õppida kui osa võttes sellisest võistlusest. Rajameistrid olid kolm aastat vaeva näinud ja parimad kohad meile välja otsinud. Näiteks proloog toimus Rum’i saarel, mis on loodusreservaat ja kuhu kohalikke matkma ei lubata.

Rajal meeldis mulle eriti esimese jalgsietapi mägedes turnimine. Tore oli ka viimases TA-s kohata fänne ning teadvustada endale, et veel natuke ning siis ongi lõpp.

Randy: Sellise raske võistluse lõpetamine oli kõige toredam hetk.

Rain: Võistluskaaslased olid toredad.

13. Kuidas teil jalad vastu pidasid, oli ju pikka aega vihmane ilm ning niiskuse ja suure koormuse käest kipuvad jalad villi minema ning "ära lagunema"?

Jalgadega probleeme ei olnud. Igas TA-s oli esimesi toiminguid kohe jalad võimalikult ruttu lahti võtta ja neil hingata lasta. Rajal kui tundsime, et mingi koht tossus hakkab hõõruma, siis oli õige kohe teha peatus - pesta sokkidest ja tossudest liiv välja, vaseliinitada jalgu ja probleem oligi lahendatud.

Andres: Proloogis väänasin hüppeliigest. Lisaks olin valinud väheke ebaõiged jalanõud selliseks võistluseks ja seetõttu tekkisid jalgadele mõned villid.

14. Kui kaua aega võttis võistlustest taastumine?

Võistlus ei olnud füüsiliselt raske, sest liikusime suhteliselt aeglases tempos. Võistkonna neljast liikmest kolm olid juba ühe nädala pärast uuesti stardis - Otepääl, Xdreami öisel etapil, ning tavapäraselt võistlesime ka see kord A-raja paremate kohtade pärast.

Palju raskemini taastusime vaimsest väsimusest. Aega läks mitu kuud, enne kui kõigil tuli tagasi seiklushuvi ja looduses liikumise avastamisrõõm.

15. Kas keegi eestlastest, keegi ISCst või ISC osaleb ka järgmisel MM võistlusel?

Järgmine MM toimub Brasiilias. Nüüdseks lähevad juba kõigil tiimiliikmetel sõnast „seiklusspordivõistlus“ silmad särama. Loodame, et ISC Adventure Team jõuab ka Brasiiliasse. Ettevalmistused selle nimel käivad. Esimene tõsine väljakutse on veebruari lõpus toimuv Bergson Winter Challenge Poolas.