Suvistest tegemistest ehk Elu pole üldsegi üksluine...

Kuigi tuleb nõustuda, et blogisse on viimasel ajal uusi lugusid vähe lisandunud, siis ei tähenda see, et midagi ei toimuks ja ongi nii vaikne, kuni siis mõne järgmise seikluseni.

Mitmed on uurinud, kuidas me end vormis hoiame ja treenime, kas teema ka ülipikki treeninguid, jne.
Eks meil kõigil on omad lemmikalad, millega end seikluste vahepeal vahelduse mõttes meeleldi tegeleme ja vaimu värskendame. Küllap on õigem lasta igalühel iseenda eest lähemalt rääkida, aga hästi üldiselt tean teiste kohta (niipalju kui tean):
Rain käis suvel kajakimatkal Ahvenamaal, mis tal uuesti silma särama pani ja treeningindu tõstis; 30.koht TM rulluisumaratonil on ka kõva saavutus




Maret on läbi suve tublisti ratta- ja rullikilomeetreid kogunud, Otepää ratta- ja TM rulluisumaratonil auhindu noppinud ja rattaorienteerumise-MMil osalenud, lisaks võitis ta koos Ruthiga äsja mereaerutamises Eesti meistrikatelt kulla (respect!);





Ruth lisas oma kontosse veel ka teise medali – orienteerumisjooksu pika raja eestikatelt;

Randy on meist ilmselt kõige innukam võistleja läbi suve olnud: hulganisti orienteerumisstarte nii Eestis kui piiri taga, lisaks seikles ta Soomes ja üleüldse on selle mehe võistlusjanu uskumatu.

Mul endal oli mõnda aega pärast Shotimaad tervisega probleeme, kuid ca kolmandal nädalal oli kodus passimisest ja sportimatusest hing nii näljas, et otsustasin valude kiuste kasvõi pooltunnikesegi ratast sõtkuma minna. Hing jäi rahule. Paari päeva pärast proovisin uuesti, ja nii see läks.

Vaid paar päeva hiljem räägiti auk pähe, et võiksime orienteerumise mitmepäevasest teatevõistlusest (Ilvesteatest) osa võtta, et suuri eesmärke pole, lihtsalt tahaks proovida ja poleks ka hullu kui ma üle lõpujoonele vaid roomates jõuaks. Nädal enne proovisin korra joosta, kuid ei põlv ega hüppeliigesed üle veerand tunni vastu ei pidanud. Mõned päevad enne võistlust proovisin teisipäevakul joosta, valus oli, aga joosta juba lasi. Ja kolm päeva metsateatejooksu mõjus hoopis kummaliselt: pigem läks enesetunne järjest paremaks, valu ei kadunud ent polnud enam ka nii terav, eks parasjagu said hüppeliigesed ja põlv uuesti väänamist, ent kuidagi õnnestus need tahaplaanile suruda.

Meenub paratamatult seik, kuidas ma üldse mõned aastad tagasi orienteerumise radadele sattusin - olin terve kevad olnud põlvedega hädas (vana (laske)suusatajate kutsehaigus), kui samamoodi ei suutnud enam sportimata kodus püsida ja läksin orienteerumispäevakule, et linnast ära metsa loodusesse saada, otsustasin, et kui põlv vastu ei pea, siis jalutan tagasi. Üllatuseks aga pidas põlv tol korral metsajooksule enam-vähem vastu ja et metsas oli mõnus joosta, siis läksin veel mõned teisedki korrad, kaardiga jooksmine hakkas täitsa meeldima. Orienteerumistehnika muidugi mul lonkab, ütleme nii - "kaardilugemine segab jooksmist". Aga mõnus vaheldus on see siiski.


Ent pärast sellesuvist kolme metsateatejooksu starti sai siiski selgeks, et metsas on võimalik endale vaid täiendavalt liiga teha hetkeseisu arvestades. Ja siis sai naastud vana armastuse - triatloni juurde.

Põhiline erinevus traditsioonilise seikluse (ratas, jooks, vahel ka ujumine, jm) ja triatloni vahel on see, et viimane toimub kindlal pinnasel mööda radu ja teid, ehk antud hetkel säästaks see mu jalgu. Väga mõnus oli vanu konkurente taas näha ja neist mõõtu võtta.

Paarinädalase spetstreeninguga võis tugeva harrastaja tasemele end taas võidelda, ent tugevalt ja tõsiselt harjutatajatega on mul loomulikult suur vahe, eriti kiiruses. See ongi teine põhiline erinevus triatlonil seiklusega, et kiirused ja töö intensiivsus on seal ikkagi hoopis midagi muud, põhimõtteliselt käib seal koguaeg keel vestil tampimine, seiklusel siiski pisut rahulikum. Mõnus vaheldus igatahes.

Kuulsin, et Heitigi oli sel aastal triatloni proovinud ja päris mitmed triatloniga tegelejad on vägagi arvestatavad tegijad ka seiklusradadel saanud (mõned näited - Priit Ailt, Rait Pallo, Urmas Utar). Igatahes aitas kindlam treeningpinnas mul raskemad ajad üle elada ja tagasi treeningulainele saada. Augustikuuks oli tervis juba nii hea, et otsisin vaheldust juba jälle paaril orienteerumisvõistlusel ja osaletud sai ka paaril rahvajooksul.

Ehk mis ma selle jutuga öelda tahtsin - elu pole meil üldsegi üksluine, igaüks meist tegeleb oma meelepärase alaga ja hoiab end vormis omal moel pidevalt seiklusaladega sarnastel aladel või kõrvalaladel, ja ülipikki treeninguid ei pea ilmtingimata tegema, et palju jõuaks, hoopis olulisem on hoida vaim värske ning endasse tugevust mingil muul moel koguda. Paljud seiklejad tegelevad ka näiteks matkamisega selle erinevates vormides, aga sellest lähemalt ehk mõnel teisel korral.
Fotod Tartu Maratoni galeriist (autorid Külli Leola, Argo Aednik)
Sportfotos: Rain RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58644
Maret RUMil: http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58646
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&id=58317&pid=58645