6. veebr 2008

Icebug 25h võistlus 12.-13. jaanuar 2008

ISC segavõistkond ehk ISC II Icebug 25h võistlusel
Võistkonnas Maret, Sixten ja Ruth.

Mõned meenutused ka ISC segavõistkonna seiklustest Ruthi sule abil.

Võistluseelne nädal möödus mul kurguvalu ja stabiilselt hõõguva otsaesisega, ükski ravivahend ei aidanud, isegi mitte soe vann. Seega oli nüüd paras aeg proovida jäävanni mõju valutavale kurgule. Tingimused olid 12. jaanuari hommikul Andu matkamaja ümbruses jäävanniks igati sobivad: autoparkla Andu matkamaja juures ning väiksema koormusega teed olid kiilasjääs, põldudel laiusid lapiti sulalume riismed ja kraavides vulisesid veed.

Start: esimesene etapp tuli liikuda jalgsi. Nn proloogi, milleks oli ca 20 minutit Andu matkamaja ümbruse põldudelt KP-de noppimine, võis läbida ilma seljakotita. Edasi läks klassikaliseks multispordi liikumisviisiks – seljakoti ja käimiskeppidega. Algus oli minu jaoks päris kiire. Mida muud oligi loota kui olla ühes võistkonnas Sixteni ja Maretiga. Õnneks omas lause „võistkonnaliikmed peavd olema nägemisulatuses“ võistlusreeglites üsna laiu tõlgendusvõimalusi – sellal kui Maret käis KP-des märget saamas, sain jõudu koguda. Peale alguse kiireid lõike hakkasime lõpuks multisporditempos liikuma – mulle see sobis. Samas oli suhteliselt kiire algus meid nii edukalt edasi viinud, et mingil hetkel avastasime end liikumas teisel kohal, liidrid ISC esindusvõistkonnast Randy-Rain-Urmo olid libisenud peaaegu poole tunni kaugusele.

Atraktiivsem lõik esimesel etapil oli Väikse-Emajõe ületus. Kuna Sixten on see, kes üdini orienteerujana tahab ka multispordi võistlustel igaltpoolt otse joosta, siis võtsime eesmärgiks ka Väikse-Emajõe silla abita ületada. Nii me ühe kobraste poolt üle jõe langetatud kase abil püüdsimegi sellega hakkama saada. Sixten – edukalt üle, Maret – kaldaäärne jää murdus hüppel ning Maret kõmatas põlvini külma vette. Kuna mina leidsin, et jäävannideks on aeg liiga varajane, siis ronisin mööda puud tasa ja targu. See võttis parasjagu aega, mistõttu meiega koos olnud võistkond Keep Walking püüdis oma nime vääriline olla ja minu taga mitte oodata, vaid ületada jõgi otse jääd mööda, mis küll pärast esimese liikme õnnetut katset hoopis ära lagunes. Prrrr, teisel Keep Walikingi jõeforseerijal võis päris külm olla, kui vool talt jalad alt viis ja ta ootamatult nabani vette sattus.

Varsti jõudsime esimese jalgsietapi lõppu Seinamäe jalamile, kust algas suusaetapp. See muutis meie liikumisviisi niipalju, et nüüd kandsime suusavarustust veel lisaraskusena käes. Natuke kadedaks tegi kui Vaude meestetiim suuskadel meist ühel laskumisel mööda libises, aga lund tundus sellegipoolest olevat liiga vähe, et tossud suusasaabaste vastu vahetada. Selle etapi kahel vastuliikumise lõigul kohtusime ISC I võistkonnaga, kes oli esimesel etapil meist ca 25 minutiti kiirem olnud, ja nende liikumises oli jätkuvalt näha meeletut jõudu.

Suusaetapi lõpus oli KP Otepää - Arule tee ääres. Võimatult palju autosid vooris mööda seda teed Kuutsemäele ja tagasi. Oli suur tahtmine neile liulaskajatele karjuda – mida teate teie ka spordist!!! Õnneks pääsesime tee äärest varsti tagasi metsade rüppe.

„Suusa-”etapp lõppes Lutsu talu väravas. ISC I oli juba lõpetanud lisaülesande ja sättis ennast just rattaetapile. Vaatepilt sellest, kuidas kustuvas päevavalguses ISC I võistkonna liikmed ülimalt keskendunud nägudega seljakotid seljas uuele etapile lähevad, tekitas nii palju ebameeldivaid mälestusi magamata öödest ja rasketest seikluspordihetkedest, et sellel hetkel tahtsin kogu öise seiklusspordiga lõpparve teha.
Kahjuks on see tunne ja vaatepilt siiani eredalt veel meeles ja just sellepärast otsib Rain praegu talviseks Poola Bergsoni võistluseks ISCi tiimi uut naisliiget nii Eestist, Baltimaadest kui Skandinaaviast. Loodan, et tal see õnnestub.

Lutsu talu väravas ootasid meid uued liikumisvahendid – tõuketelgud. Tõukekelkudel sõitsime kilomeetrikese ja siis jõudsime talgutele puid lõhkuma! See oligi lisaülesanne. Õnneks oli meie võistkonnas Sixten, kes lõhestas puid sellise kiirusega, et jäin hätta nende riita ladumisega. „Tõuklesime” tagasi Lutsu talu väravasse ja asusime rattaetapile.

Mida saab aga välja tulla rattasõidust kui tee on kiilasjääs ning konarlik – see on ainult üks koperdamine ja kukkumine. Esimesel kolmel kilomeetril kukkusin kolm korda. Kõige alatum oli kukkumine täiesti tasasel maal, kaotasin vaid korraks tähelepanu ja olingi kõmaki jääl. Õnneks oli rattakiiver peas, see päästis hullemast. Sixten andis hea nõuande – pole oluline kui kiiresti mäest alla sõita, sest kukkumine on ühtemoodi valus olenemata kiirusest. Ma miskipärast ei uskunud teda, sest minu teooria põhines oletusel: mida aeglasemalt sõita, seda vähem kukun. Kuna rakendasin seda teooriat sihikindalt, siis pidid Maret ja Sixten mind rattaetapil üsna palju ootama. Lausa niipalju ootama, et ühes kohas unustasid nad seda teha ja nõnda leidsin ma end ühel hetkel ihuüksi pimedas kuskil Otepää ja Nõuni vahelisel külateel. See tegi mu meele mõruks – võin ju kaardita olla, aga koju oskan igal juhul minna kui teistel pole mahti mind järele oodata. Pärast väiksest arutelu Sixteni ja Maretiga selgus, et nad tahavad ikka minuga edasi seigelda ja edaspidi polnud vaja seda teemat üles võtta.

Rattaetapi lõpus Andu matkamaja õuel oli üks tore lisaülesanne – kaks võistkonnaliiget kelkudel ja kolmas seda tandemit vedamas. Lapsepõlv tuli meelde, tore oli!!! Tekkis ainult küsimus, kas viimastele ka lund jätkub, millel kelku vedada.

Enne uuele etapile minekut oli võimalus Andu matkamajas joogivarusid täiendada. Ega muud mõistlikku osanudki seal teha, sest riietevahetus tundus mõttetu ja sööki oli ka veel seljakotis piisavalt.

Järgmine jalgsietapp oli päris põnev, kuna liikusime Miti 15000-se orienteerumiskaardiga ja rada oli selle võrra keerukam. Sellel etapil proovisime kõik natuke navigeerida. See mõjus igati värskendavalt, sest kell oli juba keskööle lähenev, stardist oli möödas 12 tundi ja võistluse lõpp tundus käega katsutav...
Selle etapi eelviimane KP oli Miti kruusakarjääris, 7 km kaugusel Andu matkamajast. Kogu tee eelviimasesse KP-sse unistasin, et leian sealt karjääris asuvast KP-st eest kohtunikud ja näiteks tõukerattad, millega läbida 7 km mööda Otepää-Rõngu maanteed. Kahjuks mu unistused ei täitunud. Kogu Icebug’i rada oli väga huvitav, aga selle 7km jalgsi mööda asfaltkattega teed liikumise mõttest ma küll ei suutnud aru saada.

Uuesti rattaetapile, jälle neile jäistele teedele, millel liikumine nõudis niipalju keskendumist ja tekitas adrenaliini, et ühel hetkel hakkas mul sellest üledoosist väga halb. Tavaliselt tuleb mulle selline tunne ülekoormusel, kuid seekord polnud kindlasti tegemist füüsilise ülekoormusega. Võtsime tempo maha, et mul iiveldus üle läheks. Rahulikult sõites tekkis lõpuks tunne, et oleme tulnud piknikku pidama, mitte võistlusele. Nojah, osaliselt põhines see aeglane uimerdamine ka teadmisel, et jälitajad on meist enam kui tunni jagu maas.
Kell aga muudkui liikus (nagu ka meie) ja 13.jaanuari varahommikul kell 5.22 jõudsimegi Icebug 25h finishisse.

Tuleb tunnistada, et see oli üks võistlus, kus finišisse viis mind ainult tõotus: see on mu viimane talvine öine seiklussport ja iga meeter edasi on lähemale selle õuduse lõpule.

Kõigest hoolimata olen veendunud, et suvine Hansapank Xdreami sari on jätkuvalt üks väga mõnus ettevõtmine, mille nimel tasub seiklusspordiga tegelda.

2 kommentaari:

Leivo ütles ...

Hei Ruth !
Ma loodan et Rain jõuab oma otsingutega ikka Eestisse ja Sinu juurde tagasi.
Ja naelkummidega sõidad ning naerad.
Kusagil Poola TA-s vaatad neid seljakotte pakkivaid ISC-i mehi ning ainuke mida Sa mõtled on see, et tegelikult on nad ikka tõelised sõbrad.

Ruth ütles ...

Aitäh, Leivo!
ISC mehed on väga toredad ja nendega koos seiklemine on lust. Mul lihtsalt on talvistest pikkadest seiklusspordivõistlustest väsimus ja tüdimus. Ma EI TAHA talvise seiklusspordiga tegelda. Kui Rain tõesti jõuab jälle tiiruga minu juurde, siis ma PEAN Bergsonile minema. Ainus, mis annab mulle natuke sära silmadesse on lootus, et nähes ISC mehi ülientusiastlikult seiklusspordile pühendumas aitab see ka mind lihtsamalt edasi.
Ruth