4. juuni 2008

Matkasport 36h 2008

Juuni alguses toimus taaskord ainuke pikemat sorti seiklusspordi võistlus, mida Eestis korraldatakse- Matkasport 36h. Kuna rohkem taolisi võistlusi siinkandis kahjuks pole, siis on sellel osalemine traditsiooniks saanud. See üritus on meil vahele jäänud vaid kahel korral- 2002 aaastal ei olnud sellest üritusest veel teadlik ja eelmisel aastal võistlesime samal ajal seiklusspordi MM-il Shotimaal. Ülejäänud viiel korral oleme kohal olnud.

Lugedes osalevate tiimide nimekirja tundus taaskord, et kohal on mitmed tugevad võistkonnad, kelle võitmine võib päris keeruline olla. Konsulteerides Soome seiklusspordi asjatundja Heitiga jäid meelde sõnad, et soomlased olevat hirmkõvad ja nende võitmine saab meil ikka väga raske ülesanne olema.

Samas ei olnud põhjust põdeda sest ka meie tiim oli ilmselt tugevam ja kogenum kui kunagi varem. Sel korral võistlesime järgmises koosseisus: Randy Korb, Urmo Alling ja Rain Lond. Sel aastal oleme üheskoos edukalt võistelnud juba Icebug 25h ja Poolas Bergsonil. Oleme füüsiliselt suhteliselt võrdsed, meil kõigil on omad tugevused ja seeläbi suudame üksteist täiendada ja rasketel momentidel toetada.

Võistlus algas ratastel. Mingit keerulist taktikat ei hakanud välja mõtlema- keerasime kohe gaasi põhja, et grupp kohe võimalikult väikeseks lammutada ja muidusööjatest vabaneda. Esimese kiirendusega tuli kaasa umbes 4-5 tiimi, kellega koos võtsime ka esimese punkti. Teise punkti sõitmiseks valis Randy teistest erineva variandi. Meiega kaasa tuli vaid Vaude. Kuna tegemist on peamiselt tugevatest jooksjatest võistkonnaga, siis polnud mõtet neid endale tuulde oodata. Algul nad küll üritasid kõvasti, aga peale mõnda tõusu hakkas neil ilmselt piisavalt valus, et sellest rumalast mõttest loobuda.

Järgmised paar punkti sujusid viperusteta ja vahe jälitajatega aina kasvas. Neljandas punktis alustas rajameister Tammemäe oma huumorinurgaga. Esimene nali seisnes selles, et kaardil märgiti punkt põllu ühte nurka, aga punkt ise sai peidetud mõnesaja meetri kaugusele hoopis teise nurka. Meile tähendas see nali seda, et peale viit minutit otsimist ümberkaudses võsas ja puude latvades, jõudis kohale ka Vaude. Kui peale mitut pikka minutit jõudis kohale ka ISC sega tiim eesotsas MM-i pronksimehest navigaatori Sixteniga, siis ei saanud kahtlust olla, et punkt oli vales kohas. Sellised mehed nagu Randy, vennad Eensaared ja Sixten Sild ei kogune naljaviluks valesse põllunurka. Ei jäänud muud üle kui võtta üks kõne peakorraldajale ja rajameistrile. Rajameister oma viga ei tunnistanud ja oli surmkindel, et punkt on maas ja õiges kohas. Selle peale hakkasid Eensaared meelde tuletame O-aabitsa tõdesid ning punkti leidmiseks kasutama seal õpetatud meetodeid- prooviti spiraal- ja ring meetodit, moodustati ahelikke jne. jne, aga punkt jäi ikka leidmatuks. Seejärel plaanisime kogu selle metsa ja megasuure põllu ruutsentimeetri haaval läbi otsida sest järgmise punkti asukoha teada saamiseks pidime selle punkti kindlasti leidma. Kõigepealt liikusime koos Vaude ja ISC-segaga mööda põlluserva mitusada meetrit vasakule, kuna targemate jutu järgi olevat seal üks sarnane koht punkti peitmiseks. Selles põllunurgas saime kokku veel umbes 10 võistkonnaga, kes olid kogemata valesse nurka ilmunud. Kuna punkti ka sealt ei leidnud ja kuhugi edasi ei osanud minna, siis sõitsime kogu selle kambaga tagasi õigesse punktikohta. Vahepeal vestlesin veel rajameistriga, kes vihjas, et sisenes punktipiirkonda kaardist väljast. Sellest vihjest piisas Randyle, et sõita järgmisesse põllunurka, kust leidsime lõpuks ka punkti.

Kõik algas otsast, poolteist tundi tööd oli tühja läinud. Viiendasse rattapunkti minnes tegi Randy taaskord teistest erineva variandi. Selle asemel, et punkti minna kaarti kasutades, sõitsime meie kaardist välja ja kasutasime Randy mälu ja loogikat. Sellest piisas, et ka järgmine punkt mõned minutid enne jälitajaid võtta.

Jooksma pääsesime mõneminutilise vahega Vaude, Duro ja ISC-sega ees. Esimeses punktis tegime pisikese vea ja ISC-sega ning soomlased said enne meid punni kätte. Vaude seevastu jäi meist sinna maha punkti otsima. Liblik tundis veel huvi, et mis punkti teel oleme, aga kuna nad rattas tööd teha ei tahtnud, siis ei hakanud ka punktist neile rääkima. Soomalsed, kes sellel ööl absoluutselt iseseisvalt liikuda ei tahtnud riputasid end meile konksu ja ükskõik millise rajavaliku tegime ei jäänud nad meist sammugi maha. Kõige keerulisem hetk Duro jaoks oli ilmselt see, kui Randy ja Sixten erineva rajavaliku tegid. Oi, kui keeruline oli neil otsustada kas mennän oikealle tai vasemalle.

Paar punkti enne etapi lõppu õnnestus Randyl meid niimoodi punkti viia, et meist mõnekümne meetri kaugusel liikunud soomlased seda ei märganud. Mängisime punkti piirkonnas veel mõne hetke lolli ja parajal hetkel kustutasime lambid ja kadusime öösse. Järjekordne alavõit.

Peale jooksu lasti meid kanuudega sõitma. Etapp algas soiste saartega järvel, kuhu olid mõned punktid pistetud. Esimese punktiga tegime mõned minutid viga ja soomlased said taaskord meile üsna lähedale. Peale seda me enam ei eksinud ja hakkasime vaikselt vahet kasvatama. Peale järvepunkte suunas kaart, meid olematu veekogusega ojale, mis praegusel aastaajal polnud üldse laevatatav. Kandsime kanuu teele ja mööda seda mõned kilomeetrid edasi. Ühel hetkel tuli paat vette lasta ja mööda rägast jõge sõitma hakata. Kuna sellisel jõel pole suurt mõtet kolmekesi sõita, siis jalutas Randy mööda kallast ja meie Urmoga mässasime jõel. Kuigi osalejatelt võis kuulda pahameelt, et jõgi oli risune ja madal, siis minu arvates oli see kindlasti palju huvitavam, kui mööda laia ja igavat jõge tuima näoga kühveldamine.

Kanuuetapp suurendas meie vahet teistega veelgi. Sellise võistluse puhul on vaimselt üsna keeruline, kui sa kunagi ei tea kui kaugel on jälitajad, kas sa suurendad vahet või on nad sind kohe-kohe kinni püüdmas. Pidev surve kuklas on üsna väsitav ja mitte hetkekski ei saa end lõdvaks lasta. Tagant tulijatel on selge eeslis, kuna nad pidevalt näevad vahesid ja teavad kuidas võrreldes meiega liiguvad.

Jooksma minnes oli päike just üle puude latvade tõusnud ja soojendas mõnusalt. Lasime kerget sörki ja noppisime punkte. Piusa koobastes ootas ees lisaülesanne. Kästi leida vastused mõnedele Piusat puudutavatele küsimustele. Kuna tarkade klubi liikmed olid koju jäänud, siis pidime vastuste leidmiseks leidma mõne infotahvli. Kiirelt said vastused paberile ja tagasi punktikohtunikest tsikkide juurde. Tsikid otsisid kusagilt välja paraja paki infomaterjale ja hakkasid vaikselt vastuseid kontrollima. Seda tehti ikka väga rahulikult ja nagu üks neist korduvalt rõhutas ongi nende ülesanne meid seal kinni hoida. Ühel hetkel jõuti küsimuseni, mille vastus erines neil paberitel olnust. Kuna olime veendunud, et tahvlil olnud vastus on õige siis ei olnud kuidagi nõus karistusega mis meile määrata taheti. Ka ei olnud preilid nõus tahvli juurde tulema, et sealt infot kontrollida. Vabanduseks öeldi, et nende materjalides on teine aastaarv. Tagasihoidlikult öeldes ajas nende suhtumine ja kummi venitamine mind veits närvi ja ilmselt oli see tunne vastastikune, miks muidu kuulsid mitmed järgnevad võistkonnad, et küll need esimesed olid ikka närvilisedJ. Vähemalt niipalju oli meie vaidlusest kasu, et järgmistel tiimidel oli küsimuste lehele parandused sisse viidud ja õigeks loeti mõlemad variandid. Korraldajad võiks aru saada, et meie jaoks ei ole tegemist mingi padjaklubi bingoõhtuga, kus on terve õhtu aega numbreid kirjutada. Igasugused selgitused võiks olla kirjas kas road-bookis või kohtunikult saadaval lehel. Võrdsete võistkondade puhul tuleb vahest mõne minutilise edu saamiseks tunde vaeva näha ja siis on kurb vaadata kuidas kohtunikud sinu tööle oma venitamisega vee peale lasevad.

Ühesõnaga jäime kindlaks, et meie pakutud aastaarv on õige ja lahkusime edasi jooksuetapile. Sellel etapil oli Randy taaskord uskumatult heas hoos ja tormas mööda metsa ringi sellise tempoga, et meil Urmoga oli raskusi taga püsimisega.

Pisut enne jalgsietapi lõppu jätkus rajameister Tammemäe huumorinurk ühe vana ja äraproovitud trikiga. Trikk kannab järgmist nime: Joonista kaardile punkti asukoht, aga punkt pista vabalt valitud juhuslikku kohta metsas.

Järjekordne kõne rajameistrile. Räägin mehele mure ära: „Näed, võistleme siin metsas ja üritame ühte punkti leida“
Rajameister: „Punkt on kindlalt metsas“
Mina: „Randy ütles, et seisab täpselt selles sihi ristis, kus punkt joonistatud on“
Rajameister: „Aga äkki on Randy vales kohas?“

Ei nu mida hekki? Mingi tüüp kahtleb ühe maailma parima navigaatori sõnades ja orienteerumisoskuses. Nu loomulikult võib Randy ka viga teha ja on teinud ka, aga siis ta pole kunagi 100% kindel olnud, et seisab õiges kohas. Sellistes olukordades üritab ta leida vea ja otsime mujalt. Antud hetkel oli Randy veendunud, et see on õige koht ja tüüp, kes teist korda ühe võistluse jooksul ei ole viitsinud punkti õigesse kohta viia, hakkab mingit häma ajama!

Punkti leidmata võtsime suuna järgmisele ja näe imet: mõnisada meetrit õigest kohast eemal seisabki punkt kurvalt metsa all. Ma mõistan täielikult punkti kurbust- jälle on ta valesse kohta pistetud!

Peale jooksu on vaja pisut aerutada ja mõned punktid leida. Järvel näeme üle mitme-mitme tunni ka oma kolme konkurenti. Pisikeste vahedega on meil kannul Vaude, ISC-sega ja juba poole tunniga maha jäänud Duro.

Peale kajakke pakutakse meile sõitmiseks tõukerattaid ja kaardi nurgas asuva legendi järgi peame tagasi jõudma rataste juurde. Kuna Randy teab teed peast, siis keerame kaardi rulli ja kütame minema. Midagi põnevat ei juhtunud, kuna sõita oli vaja vaid igavat asfalti mööda. Kahju, et korraldajad ei rakendanud neid sõidukeid väiksematel teedel. Ühel suurel laskumisel tabasin end mõttelt, et kummaline tundub korraldajate nõue sõita rattaga, mis on võrreldes tõukegaga palju ohutum, kiivriga ja ebastabiilsele tõukerattale lubatakse palja peaga. Poole tunniga olid meie tõukamised tõugatud ja jõudsime taas tutavasse kohta, kuhu öösel rattad jätsime.

Selleks hetkeks olime võistelnud ca 15 tundi ja umbes 10 oli veel ees. Vahe jälitajatega oli ikka vaid ca 15 minutit, aga muretsemiseks ei olnud põhjust kuna rattas olime teistest selgelt üle ja teistel aladel ei olnud konkurendid meist sugugi kiiremad olnud. Suhteliselt veendunud olin ka selles, et mida pikemaks läheb võistlus seda lihtsam meil olema saab.

Rataste selga istudes tundsin korraga rämedat väsimust ja rammestust. Mitmes kohas tekkis raskusi teistel järgi püsimisega. Tempo läks alla ja tunne oli, et liigume aegluubis. Kuigi söögiisu polnud, teadsin, et ainuke mis aitab on söömine. Proovisin välja mõelda, mida ma süüa sooviksin. Kuna shaslõkki kaasas polnud ja Vastseliina kandis pole McDonaldsi filiaali avatud, siis tegin endale ise burgeri, mis koosnes suurest vastikust geelist, Shlehast ja Turbosnackist. Hetk hiljem olin tagasi ja kui mõned minutid varem oli raskusi tuules püsimisega siis nüüd tundsin, et liigume liiga aeglaselt ja tuleb minna ette tööd tegema. Alates sellest hetkest, kuni lõpuni tundsin end suurepäraselt ja mida aeg edasi seda paremaks läks enesetunne.

Vastseliina linnust külastades pidi Urmo, kui kõige sitkem, ronima mööda köit üles ja meie saime mõned lasteaia tasemel ülesanded. Esiteks pidime ära mõõtma torni ümbermõõdu (eksisime 30 cm, mis jäi lubatud vea piiridesse) ja lugesime trepiastmeid (82ni oskavad ju lasteaia lapsed ka lugeda?).





Järgnev rattasõit oli mulle kui üks lust ja lillepidu, vajutasime korralikult ja vahe hakkas järgnevatega kärisema. Kirikujärvele jõudes pidime kandadega pähklipurustamise liigutusi tehes sõitma mingi laheda relvaga mida kutsutakse kirbuks. Urmo, kui kõige osavam, ohverdas ennast. Alguses sujus sõit suurepäraselt, aga pisut enne pöördepunkti jooksis karbuss umbe ja Urmo kukkus vette. Tegelikult oli see vette kukkumine väga hea, sest nüüd teadis ta täpselt kui külmas vees ta mõnisada meetrit ujuda saab. Järgmine punkt oli paigutatud mingil põhjusel kusagile keset järve ja keegi pidi sinna ju minema. Panime Randyga Urmo jälle tanki. Esiteks oli tal vesi niikuinii juba kõrva läinud ja teiseks oskab ta võrreldes meiega ikka väga hästi ujuda. Nu ja meie oskame Randyga paremini kaldalt kaasa elada.

Peale seda saime veel lumes kõndimise jalanõudega mööda raba käia ja 70 korda köit laudteele asetada. Miks 70 korda? Sest meie köis oli 10 meetrit pikk ja 700 meetrisele laudteele kulus seda 70 korda.

Selleks ajaks olime Vaudest juba poole tunniga ette saanud ja rattale istudes polnud keeruline vahet veelgi kasvatada. Peale ratast ´järgnes lühike kanuusõit, kus oli vaja leida mõned lihtsad punktid. Just siis kui olime kanuuetappi lõpetamas olid seda alustanud ka järgnevad tiimid.

Kaldale jõudes alustasime kiirelt jooksuga, mõne minuti möödudes meenus mulle, et ma pole ammu punkti märkinud. Igaks juhuks küsisin Randylt, et kas oleksin pidanud kanuuetapi lõpus märkima või mitte. Siililegi selge, et unustasin seda teha. Seetõttu lubasin teistele ca 5 minutit puhkust ja jooksin tagasi punkti märkima.

Järgnev jooksuetapp sujus taas tõrgeteta, Randy tegi häid valikuid ja punktid tulid nagu iseenesest kätte. Samas tundus, et mõnigi punkt oli üsna tehniline ja pimedas oleks seda päris põnev otsida. Pisut enne jooksuetapi lõppu saime veelkord aerutada. Kaldal kaarti vaadates oli vaja meelde jätta punkti asukohad vastaskallastel ja siis need üles leida. Kuna Urmo oli pisut väsinud ja meist rohkem lisaülessandeid sooritanud, siis lasima tal sel korral hinge tõmmata ja võtsime koos Randyga vajalikud punktid.

Nüüd oli selge, et lõpuni ei saa enam palju olla. Olime juba üle 20 tunni rajal olnud. Lühike jooks tagasi rataste juurde ja nüüd oli iga hetk oodata koju pääsemist. Enne ratastele istumist nägime kanuus ka Leto Sveti võistkonda, kes olid sel hetkel kuuendal kohal. Selgus, et selleks ajaks oligi sinna vaid kuus võistkonda jõudnud. Täitsa uskumatu kui suureks vahet olid kärisenud. Kuues koht kaotas juba enam kui nelja tunniga!

Viimane rattasõit oli taas üllatavalt kerge. Vaatamata sellele, et olime juba peaaegu ööpäeva rajal olnud jõudsin viimased 20 km järjest üsna korraliku tempoga vedada. Ja oligi lõpp.

Aega kulus sel korral 23.50. Traditsioone murdmata võtsime viienda võidu Matkasport 36h võistluselt. Väga hea võistluse tegi ka meie teine võistkond, kes oli kokkuvõttes kolmas ja segavõistkondade arvestuses peajagu teistest üle.

Kuigi ajaliselt oli see pikim Matkasport, mida meie teinud olime, siis füüsiliselt oli see minu arvates üks kergemaid. Rajal oli nii palju vahetusi, et üksi ala ei kestnud liiga kaua. Tüdimust ei saanudki nii lühikeste etappide korral tekkida.

Võrreldes esimeste aastate võistlustega, kus oli järjest kolm ala, millest igaüks kestis 7 tundi, siis oli sel korral ikka äärmiselt lihtne ja inimlik. Selline formaat peaks sobima paremini just väiksema ettevalmistusega tiimidele.

Tagantjärele vaadates tundub, et tegemist oli ilmselt ühe huvitavama ja kindlasti vaheldusrikkama võistlusega. Kui järgmisel korral ka punktid õigesse kohta saaksid ja korraldajad rohkem seiklust sisse suudaksid tuua, siis võiks ju ühe korra veel võistelda.

3 kommentaari:

Martti ütles ...

Rain, mis sihi risti punktiga teil probleem oli? Ainuke punkt, mis jooksu lõpus sihi risti oli märgitud oli 86. Kas mõtlesid seda? Kui meie sinna jõudsime tundus see punkt küll õiges kohas olema. Lähenesime punktile põhja poolt mööda orgu ja kui siht vastu tuli kupatasin Kaido sihti pidi mäe otsa ja sealt ta punkti ka leidis. 1997. aasta obinitsa orienteerumiskaart kus 86. punkti koht peal on siin: http://www.server.ee/~tarmo/eol/kaart/9733.gif

Anonüümne ütles ...

ilmselt ei jää muud üle, kui tuleb teil endal asi käsile võtta j aüks seikluslik seiklus korraldada...

Marge ütles ...

Lugesin 36 tunni kokkuvõtet. Tõesti humoorikalt kirjutatud, siis ma üldse ei imesta, et Eesti parim tiim olete. Aga kõige parem on, et tiimitöö sujub super-täitsa haruldane. Aga tublid poisid!
Marge, 36h ei osalenud, Xdream Kärstnas tiimist Ahaa