13. okt 2010

Haanja 100




Kui eelmise aasta Haanja100-l jäi haiguse tõttu osalemata, siis sellel aastal tundsin lausa vajadust sellel võistlusel osaleda. Distantsi valides jäi kaalukausile loomulikult pikem distants ehk 100 miili sõit, mitte 100 kilomeetrit lühike matkasõit. Nujah, 100 km sõitjad muidugi tahaksid mind nende sõnade eest hammasratastega loopida. Aga järgmine kord siis valigu ikka põhidistants, mitte B rada, siis ei pea end kehvasti tundma:)

Stardile eelnenud päevade suurim küsimärk oli riietuse valik. Esimesed öökülmad ja härmas autoklaasid sundisid kotti pakkima rohkem varustust, kui omal ajal Poola talves seigeldes vaja läks- olen vist pehmeks muutunud.

Hommikul kell 5 telgist välja pugedes ja taevas säravat kuud nähes tundus õhk kuidagi mõnusalt soe. Kuu ei olnudki tegelikult kuu, vaid Kubija hotelli katusel särav latern. Selga läksid ikkagi vaid lühikesed sõiduriided koos lühikese pesusärgiga, lisaks varrukad, põlvesoojendused ja palju sooja kreemi. Külm ei olnud ja palav ka ei hakanud enne kui päike juba kõrgel oli.

Kell 7 läks stardist teele ca 40 tüüpi, kes tahtsid Dr. Holdeni raviseansist viimast võtta. Algus oli distantsile kohaselt rahulik- esimesed 5 km veereti ühtse pundina. Keegi ei kihutanud, kiiret polnud kusagile.

Metsa keerates läks vedama võistluse kolmekordne võitja- Tarmo Mõttus. Tema valitud tempo ei sobinud üsna paljudele ja saba jäi järjest lühemaks. Haanja suusaradadele keerates lasin Mõttuse ja Pait Hirve minema, sõita oli veel 150 km ja kiiret väga polnud. Koos minuga jäid veel kogenud rattur Priit Tuisk, kes on varem Haanja 100-lt auhinnalisi kohti noppinud ja Elionil pidevalt 15 esimese hulgas ning kogenud ultrarattur Tiimo Tõnisson, kes on Tahkos kõiki loputanud nii 180 kui ka 240 km pikkustel distantsidel. Ulme!


Kui ca 20 km sõidetud oli Tiimo maha jäänud ja olime Tuisuga kahekesi jäänud. Tegime teel Rõugesse mõnusalt koostööd ja kiirus kasvas päris suureks. Külla sisenedes nägin kahte ratturi tagant tulemas ja arvasin, et Tiimo koos rattakullerist lätlasega on meile järgi kihutamas. Peatselt kuulsin enda taga tuttavat ähkimist- sellist häält teeb vaid Pait Hirv. Selgus, et kohalikud Haanja mehed Pait ja Tarmo olid unustanud rajatähistust vaadata ja paariminutilise vea teinud.

Ka sel korral ei olnud meil plaani nendega kaasa minna ja jätkasime omas tempos. Seda ma muidugi siiralt imestasin, et miks Tuisk, kes on võimetelt neist üle või vähemalt võrdne neil nii leebelt eest lasi sõita. Ta vastas, et aega on sõita küll ja ta võtab rahulikult. Sellest sain ma hiljem aru jah:)

Esimesed hommikused sõidutunnid lisasin ma oma kaunite mälupiltide kataloogi, kus on ees terve rida pilte varasematest seiklustest. Sügisene Haanja loodus on ikka uskumatult kaunis- pisikesed, auravad metsajärved, esimesed punakad päikesekiired soojendamas kõrgete kuuskede latvu, heinamaa servas 4 kitse hommikueinet võtmas jne jne.


Kui 60 km sõidetud oli ja vahe Haanja meestega ca 3 minutiliseks kasvanud, siis hakkas ka Tuisu tempo vaikselt tõusma ja vahe Hirv-Mõttus tandemiga vähenema. Kui varem sattusin ka mina ette tempot tegema ja vedama, siis sealt alates püüdsin mitte maha jääda. Aeg-ajalt laekus infot et vahe väheneb ja kui kusagil Plaani kandis (ca 72 km) saime teada, et vahe ainult 1.30, siis hakkas juhtuma (loe: tuiskama). Ja tuiskama hakkas nii korralikult, et minul hakkasid käigud otsa saama. ca 80 km kandis nägime heinamaal haanjamehi tõusul ragistamas. Sellest hetkest edasi jäin ma üksi.

Alguses lõi moti pisut alla- pool distantsi läbi, kõht on tühi, tempo langeb ja kohe tulevad selja tagant hullud pundid mööda. Nagu Elionil:) Tegelikult ei tulnud sealt mingeid punte. Sõin, vaatasin päikest ja üritasin loodust nautida. See aitas ja juba ca 5 km hiljem, kui olin taas tõusmas Munamäe jalamile tundsin end üsna hästi. Eriti hästi mõjus kohtumine lühikese raja tüüpidega- tundsin end lausa lendavat:) Mõnus oli pidevalt mööda sõita, aeg-ajalt inimestega suhelda. Kõik olid hästi viisakad ja pakkusid võimaluse korral alati möödumisvõimalust. Tänud kõigile!

102 km toitlustuspunktis tegin oma ainukese 10 sekundilise peatuse ja võtsin uue veepudeli. selle peatuse jooksul nägin silmanurgast Haanja vormi möödumas. Esiti arvasin, et tegu mõne lühema raja mehega, aga mõni hetk hiljem nägin seljal numbrimärki- Pait. Tema nägemine andis kinnitust, et väga aeglaselt ma ei sõidagi. Kutt kurtis, et jube nälg on peal ja koguaeg peab söömas käima. Vaatamata tühjale kõhule sõitis ta mööda imevaid niite minust märksa kiiremini ja ma ei teinud isegi katset temaga kaasa minna.


121 km toitlustuspunktist läbi sõites kohtusime taas- tema tuli jälle söögilauast. Ja jälle kordus sama vestlus tühja kõhu teemal:) Ka sel korral ei olnud mul võimalust temaga kaasa minna- 6-7 sadulas veedetud tundi olid oma töö teunud ja liigseid kiirendusi endale lubada ei saanud. Teadsin, et sinna kadus kolmas koht, aga rohkem hobujõude polnud kusagilt võtta.

Viimased 30 km oli täielik nauding- tee oli õigele poole viltu ja kilomeetrid kulusid kiirelt. Isegi Rõuge tuurilt tuttav Vällamägi, kus kamp daunkillerid peadpööritavat sõitu tegid, läks üsna mõnusalt. Mägi ei tundunud nii suur nagu varem pelgasin.

9 tundi ja 1 minut oli stardist kulunud, kui jälle Kubija Hotelli ette jõudsin. Sel korral sain siis maailma parima koha: 4. koht. Võitjale kaotasin lõpuks poole tunniga ja viimased 80 km väga hästi sõitnud Tuisule kaotasin tervelt 24 minutiga. Seega hakkasid vahed ikka mingil hetkel julgelt kärisema ja kõvad mehed sõitsid väga palju eest ära. Kripeldama midagi ei jäänud. Neljandast kohast paremat loota oleks olnud väga keeruline.

Peab tunnistama, et see sõit oli looduse ja raja poolest täielik nauding. Oi kui mitel korral avastasin, et olen unustanud end lootust nautima ja olen pedaalidele vajutamise unarusse jätnud- lihtsalt nii ilus oli. Ja loomulikult sügav kummardus korraldajate ees, kes sellise raja kokku meisterdanud on! Järgmise korrani!

2 kommentaari:

Alari ütles ...

Nagu meie ühine sõber kirjutas: "Rain Lond - 2010 aastal suurima arenguhüppe teinud rattasportlane Eestis"
Ja nii ongi!
Jääme huviga ootama järgmist hooaega.

Anonüümne ütles ...

Kas sel pildil on seikleja-Alari?
http://picasaweb.google.lv/juris.zeltins/Haanja1002010?authkey=Gv1sRgCKe0juDw_rm6ggE#5526648577412348610
Hale vaadata kuidas suur ja tugev täismees ereljukase mõõtu velol väikses lombikeses sipleb.
Aga muidu väga shefid pildid ja tundub muhe üritus olema.
Kes jalgsi haanja100-le minemas on?