Käimas on madratsitega ujumise etapp pisikeste saarte vahel. Osad punktid on vees ja osad väikestel saartel ja nende läbimiseks kasutatakse kummimadratseid. Tegemist on ca 7km pikkuse etapiga ja hetkel on tulnud Minn Juuniorilt info, et Eestlased on Kaerahelvestest mööda saanud ja liidriks tõusnud. Kuna nad on oma GPS jälgimisseadme ära lõhkunud, siis täpsemat infot hetkel pole.
GO, GO, GO
21. mai 2009
Tuuline Vänern
Tiimid on just aerutamisetapil Vänerni järvel ja tuulise ilma tõttu on mitmed paadid ümber läinud. Team Finland kaotas vahepeal ühe aeru, mille õnneks pika otsimise peale taas veest üles leidsid.
Kaerahelveste tiim , kes on pärit läänekaldalt ja seega harjund suurte lainetega, kommenteeris, et lained olid väga suured ja tihti kaotasid nad üksteist silmist:)
Kaerahelveste tiim , kes on pärit läänekaldalt ja seega harjund suurte lainetega, kommenteeris, et lained olid väga suured ja tihti kaotasid nad üksteist silmist:)
SS2 kajakkimine 35 km + orienteerumine ja madratsil ujumine saarestikus
Kena Rootsi tüdruk tuli 14.15 (EST 15:15) ja ütles, et kajakietapi keskel jõudsime teisena saarestikku orienteeruma. Hurraa, kuigi jah, nüüd on karta ka hirmsaid trahviminuteid. Trahviminutite arv kahese kajaki eest pidid selguma kusagil 22- 25 tunnil. Juhib Kaerahelveste võistkond (alias Herkulased:)
Eelviimane inf rajalt, et meie GPS seadelis on üles ütelnud kusagil tunnike tagasi ja enam ei ole neid võimalik jälgida. CP2te jõudmisel saame teada, mis ja kuis nendega om.
Siin CP2s saavanud uue GPSi.
Eelviimane inf rajalt, et meie GPS seadelis on üles ütelnud kusagil tunnike tagasi ja enam ei ole neid võimalik jälgida. CP2te jõudmisel saame teada, mis ja kuis nendega om.
Siin CP2s saavanud uue GPSi.
Proloog
Proloog on läbi ja Minn Juunior edastas sõnumi, et proloog lõpetati heas tujus ja suhteliselt väikese kaotusega liidritele. Peale proloogi ollakse 8. ndal kohal, liidritest maas 5 minutit. Edasi läksid tiimid kajakkidele, mille keskel tuleb üsna pikalt madratsitega ujuda.
Pöidlad pihku!
Pöidlad pihku!
Ruotsi kunni juures Põhjamaade MV
Põhjmaade meistrivõistlused Ruotsi kunni juures
19. mai õdakul kell 6 istusime me laiva pääle, kus toimus ilmselge ülesöömine ruotsi kunni lauas. Pettumust eestlaste lauluoskusest karaokebaaris aitas lahustada ainult topelt-džinn toonikuga. See maitses küll hüva:)
20 mai lõunal saabudes Karldstadi võistluskeskusesse avastasime, et kõik kohalikud kajakkid omavad ainult ühte suuremat auku, meie omade kahe vastu. Ruotsi kunn näitas ähvardavat palet ning külalislahkuse asemel lubatakse kaheste kajakkide kasutamise eest trahviminuteid anda vastavalt võistluse tulemusele. Kodulehel ei olnud muidugi märkigi sellest, mitu meest ühest paadist võib leida. Näiteks inglaste loogika järgi, on kolm meest paadis, koerast rääkimatagi.
Rootsi külalislahkuse jätkuks leidis meeskond end 8- kraadises õhtupäikeses sillerdavas vees sulistamas ning üksteist kajakkidesse upitamas. Saime hakkama, häid fotosid sulistamisest ja kvalifitseerusime:)
Seekordses Mountain Loghome ISC meeskonnas on:
The Captain Woman - Pilvi
The SurfKing - Urmo
Kõigi laste lemmik PowerMan Navigator – Randy
And last, but not least:
Ja muidugi kuis keegi üldse nii kaua elada suudab ja Aju- Minn
Õllelaua,- blogi- ja fototiimist Minn junn ehk Venna
21. mai neljapäev
Neljapäev 21. maiEsimene lühisõnum pärast Rainilt blogile ligipääsu saamist (Tänud:)
Täna, täpselt 1 tunni ja 20 minuti pärast on START (10.00)! Pilvi ei ole küll öösel maganud, sest rullnokad tümistasid akna taga, aga kellel seda und ikka nii väga vaja om. Lähiajal uut infi. Jõudu meile!
Lühike proloog SS0 ning SS1 viis me tiimi 14 km rulluisurajale. Uisud libisesid hästi, sest tulime rajalt maha kuuendana ajaga 1 h 13 minutit esimesest ligikaudu 5 minutit maas.
Hetkel SS2 ja 35 km kajakkimist ning 7 km saarestikuorienteerumist ja madratsitega punktivõtte. Rootslastele meeldib vesi ja üks paat on juba 3 korda ujumas käinud. Jõudmine CPsse kusagil 6 paiku õdakul.
19. mai õdakul kell 6 istusime me laiva pääle, kus toimus ilmselge ülesöömine ruotsi kunni lauas. Pettumust eestlaste lauluoskusest karaokebaaris aitas lahustada ainult topelt-džinn toonikuga. See maitses küll hüva:)
20 mai lõunal saabudes Karldstadi võistluskeskusesse avastasime, et kõik kohalikud kajakkid omavad ainult ühte suuremat auku, meie omade kahe vastu. Ruotsi kunn näitas ähvardavat palet ning külalislahkuse asemel lubatakse kaheste kajakkide kasutamise eest trahviminuteid anda vastavalt võistluse tulemusele. Kodulehel ei olnud muidugi märkigi sellest, mitu meest ühest paadist võib leida. Näiteks inglaste loogika järgi, on kolm meest paadis, koerast rääkimatagi.
Rootsi külalislahkuse jätkuks leidis meeskond end 8- kraadises õhtupäikeses sillerdavas vees sulistamas ning üksteist kajakkidesse upitamas. Saime hakkama, häid fotosid sulistamisest ja kvalifitseerusime:)
Seekordses Mountain Loghome ISC meeskonnas on:
The Captain Woman - Pilvi
The SurfKing - Urmo
Kõigi laste lemmik PowerMan Navigator – Randy
And last, but not least:
Ja muidugi kuis keegi üldse nii kaua elada suudab ja Aju- Minn
Õllelaua,- blogi- ja fototiimist Minn junn ehk Venna
21. mai neljapäev
Neljapäev 21. maiEsimene lühisõnum pärast Rainilt blogile ligipääsu saamist (Tänud:)
Täna, täpselt 1 tunni ja 20 minuti pärast on START (10.00)! Pilvi ei ole küll öösel maganud, sest rullnokad tümistasid akna taga, aga kellel seda und ikka nii väga vaja om. Lähiajal uut infi. Jõudu meile!
Lühike proloog SS0 ning SS1 viis me tiimi 14 km rulluisurajale. Uisud libisesid hästi, sest tulime rajalt maha kuuendana ajaga 1 h 13 minutit esimesest ligikaudu 5 minutit maas.
Hetkel SS2 ja 35 km kajakkimist ning 7 km saarestikuorienteerumist ja madratsitega punktivõtte. Rootslastele meeldib vesi ja üks paat on juba 3 korda ujumas käinud. Jõudmine CPsse kusagil 6 paiku õdakul.
10. mai 2009
Mona-X: meie võit ja 5:0 Eestile
Nädalavahetusel (9.-10.mai 2009) Daugava HEJ veehoidla lõunakaldal Daugmales (tõlk: Daugavaäärne, -ääres) tuntud headuses Mona-X seiklusest võttis osa koguni 5 Eesti võistkonda: lisaks meile Peraküla Krupp, Salomon, Medisoft ja Twister.
Ilm oli suurepärane, kased lõhnasid, väike lehelind laulis, isegi täiskuu tuli rahuloleva ja priskena meie tegemisi kuuselatvade vahelt jälgima.
Meie kvartetis olid seekord Randy, Sixten, Urmo ja Maret. Hoolimata sellest (või selle tõttu), et liidrite rasket koormat kandsime proloogi lõpust finishini, kulges võistlus eesotsas üsna tugevas tempos. Ilusa kevadpäeva naudisklemise rikkus ära eelkõige Salomon, kes esimesed 8 tundi meist pidevalt 12-17 minuti kaugusel olid. Siis aga õnnestus meil ühest keerulisest kohast Randy juhtimisel filigraanselt läbi tulla, mis rebis vahe juba 45- 50minutiliseks. Raske on kirjeldada õnnepuhangut, kui köielkõnnile järgenult ca 4-km jooksuringilt ümber Riekstu mäe (tõlk. Pähklimägi, 85 m.ü.m) tagasi tulles avastasime, et jalgrattaparklas on ikka üks komplekt - ainult meie! - rattaid. Tore oli seejärel tagasi Baldone linna veeredes tervitada vastutulevaid eestlasi - 3 võistkonda grupis! Neil võis põnev olla!
Kokkuvõtlikult jagunes võistlus jagunes alade kaupa: jalgratas ca 90 km, jooks ca 40 km, kanuu ca 5 km, sealjuures olid ratta- ja jooksukilomeetrid jagatud mitme etapi peale. Sekka puu otsa ronimist, korpakraavides ujumist, köielkõndi puude vahel ja köiega männi otsa ronimist. Ja muidugi see totakas-lätilik 4 km pikkune kohustuslik rattatassimis-tirimisetapp värskelt lõigatud võsajuurikate vahel mööda soostunud kõrgepingeliini trassi, mille kirjeldamisel kasutavad arvatavasti kõik osalejad üsna värvikaid toone.
Kanuuetapp keerutas Daugava veehoidlas asuva Surmasaare ümber. Välja õnnestus selgitada, et 1. Maailmasõja ajal olid saarel (lõksus?) Läti punased kütid, keda sakslased kaldalt pidevalt sihikul hoidsid. Mõnedel andmetel olevat sakslased seal katsetanud ipriiti. Saare loodenurgas on selle sõjakoleduse mälestuseks obelisk.
10 parimat tulemust:
1. ISC Advanture Team 14:31:51 14:31:51
2 Peraküla Krupp 15:57:15 1:00:00 16:57:15 DK11
3 Salomon Team Estonia 16:00:07 1:00:00 17:00:07 DK11
4 Medisoft Advanture team 17:08:19 17:08:19
5 Twister Advanture Team 17:46:40 17:46:40
6 Ebike 17:57:48 0:15:00 18:12:48 15 min par atstātām mantām uz riteņa
7 A2 18:25:35 18:25:35
8 Elita 17:48:12 1:00:00 18:48:12 DK11
9 Viverīgā Taka 19:06:44 19:06:44
10 Rumakss-HY 17:52:31 1:15:00 19:07:31 DK11, 15 min par atstātām mantām uz riteņa
Parimate lätlaste Ebike seiklustest allpooltoodud lingil, kel läti keel veel suus ei ole ;), siis ka pildid on kenad: http://ebike.skmezaparks.lv/zinas/mona-x2009kamesarigauniemparuzvarucinijamies )
29. apr 2009
X-dream I etapp
Seiklusspordi hooaeg jätkus Xdreami I osavõistlusega Paunkülas. ISC Adventure Team oli väljas kahe võistkonnaga. Tagasihoidlikuks jäädes võib öelda, et võistlus läks hästi. Mõlemad tiimid võtsid omas klassis selge võidu. Juhhuuu!Kuna ma ise võistlustel ei osalenud, siis võistlusmuljeid jagada ei saa. Seetõttu kasutame siin korraldajate nägemust asjade käigust:
Eliitraja 104 võistkonna konkurentsis algas võistlus halvasti sarja ajaloos kõige rohkem võite saavutanud võistkonnale, ISC Adventure Team, kui eksliku otsuse tõttu jäi võistkond esimese jooksuetapi lõpus liidrist, Team Vaude, 20 minutit tahapoole. Järgnenud rattaetapil tõusis liidriks Salomon Team, aga teisel jooksuetapil möödus Team Vaude uuesti konkurendist. Salomon ründas uuesti rattaetapil ja jõudis rattaraja lõppu napi paremusega Team Vaude ees. Liidreid jälitasid Nike ACG ja ISC Adventure Team 2,5 minuti kaugusel ning Areal Team 7 minutit tagapool. Tormisel Paunküla veehoidlal toimunud kanuuetapil tõusis ISC Adventure Team liidriks ja võitis lõpuks selge ülekaaluga. Kindlakäelist kanuusõitu näitas ka Areal Team, tõustes üllatuslikult viiendalt kohalt teiseks, kuid pidi siiski kolmandal jooksuetapil eksimise tõttu esikolmikukoha loovutama. Teise koha napsas lõpuks Salomon Team napi eduga Team Vaude ees.
A-raja parimad:
1. ISC Adventure Team (Urmo Alling, Priit Ailt, Randy Korb) 6:11:12
2. Salomon Team (Karli Lambot, Rait Pallo, Tiit Pekk) 6:24:18
3. Team Vaude (Rain Eensaar, Silver Eensaar, Indrek Teppo) 6:27:04
1. ISC Adventure Team (Urmo Alling, Priit Ailt, Randy Korb) 6:11:12
2. Salomon Team (Karli Lambot, Rait Pallo, Tiit Pekk) 6:24:18
3. Team Vaude (Rain Eensaar, Silver Eensaar, Indrek Teppo) 6:27:04
Segavõistkondade arvestuses olid parimad Kadarbiku Kanged (Heiti Hallikma, Rene Ottesson, Viivi-Anne Soots) ajaga 6:45:33 ja naiskondade seas ISC Team (Pilvi-Heli Vettik, Eveli Habakuk, Maret Vaher) 7:42:33.Protokolle vaadates tundub, et talvega midagi uut juhtunud pole. Ikka needsamad tiimid ja näod võistlevad poodiumikohtade nimel. Vaid eelmise aasta suurõnnestuja Kiirrongi tulemus valmistab mulle pettumuse. Tundub et vanad mehed pole kevadel veel õiget kiirust leidnud:)
ISC Team nime kandva naistetiimi üleolek on muidugi päris julm. Suusahullude kahe tunnine kaotus jätab mulje nagu oleks tegu erinevate masinaklassidega.
Heameel on ka Kadarbiku Kanged soorituse üle. On ju selle võistkonna kaks nõrgemat liiget võistelnud palju kordi ISC nime all ja tiimi tugevaim liige on minu lemmik orienteerumisklubi esindaja. Palju õnne!
Urmo ja Randy järgmised stardid toimuvad juba kaugel väljamaal. Kõigepealt ootab ees lätlaste Mona-X (suurepärane võistlus, mida aastaid võitnud oleme ja kust me juba 4 või 5 mobiiltelefoni oleme saanud) ja seejärel juba märksa tõsisem katsumus Rootsis, Nordic Adventure Chamionchip nime kandval võistlusel 21-24. mai.
http://www.adventureevent.se/tea2009/Home.aspx
Fotod: Tarmo Haud
22. märts 2009
EMV kahevõistluses
Oma lühikeseks jäänud suusahüppehooaja lõpetasin kahevõistluse Eesti meistrivõistlustega Otepääl, Apteekri mäel. Sel korral oli stardis peaegu kogu veteranide paremik- eesotsas MM-i hõbedamehe Alan Vahi ja samuti mitmel korral MM-il käinud ja ka seiklussportalsena tuntud Taivo Pallotederiga.
Selleks, et võistlus lihtsaks ei kujuneks otsustasime korraldada nii, et meie suusad ei jõuaks Otepääle. Nimelt ei suutnud Jaanus ja treener Possul kokku leppida, kes suusad peale võtab ja nii nad Tallinasse jäidki. See muidugi selgus alles viimasel hetkel, ca 30 minutit enne proovivooru algust. Kuna hüppesuusad on suhteliselt vähelevinud asjad, siis ei olenud meil suuri lootusi, et suudame 30 minutiga uued sebida. Seda enam, et need peavad sobima meie pikkusega ja sidemed peavad sobima meie vanaaegsete saabastega. Ükski tõsine hüppaja ei kasuta enam trosssidemeid- need on kasutusel vaid mõnel veteranil ja noortel.
Õnneks leidsime kuurist mingid vanad Atomicud millel peal trossidega sidemed. Kõik sobis ja sain enda suusad hüppekorda proovivooru alguseks. Jaanuse aitas välja üks noortetreener, kes pakkus välja oma supperülbed suusad-saapad. Selle pisikese näpuka tõttu ei õnnestunud erinevalt ülejäänutest meil Jaanusega teha ühtegi treeninghüpet, et mäega harjuda.
Kuurist leitud suusad olid märksa pikemad kui mu enda omad ja ka suusa tasakaal tundus hoopis teistsugune olevat kui neil millega harjunud olin. Lisaks suuskadele oli ka mägi võõras ja seetõttu läks proovivooru hüpe lihtsalt alla sõitmiseks ja mingi tunde saamiseks. Tegemist on suhteliselt keerulise mäega- nõlva raadius on väike ja iga kord kui nõlvast alla sõidad tahab raskusjõud pikali tõmmata. See juhtuski kogenud Taivo Pallotederiga, kes peale maanudmist näoli kukkus ja üsna tõsiselt kannatada sai. Tundus, et sellega olid hädas kõik vetaranid ja isegi mõni noor tippsportlane. Hüppe pikkus proovivoorus 27 meetrit.
Järel oli veel kolm hüpet- esimesed kaks läksid spetshüpete arvestusse ja viimane hüpe kahevõistluse arvestusse. Kuna spetshüpetes mul mingeid lootusi polnud, siis võtsin ka neid rahulikult suuskade ja mäega harjumiseks. Mõlemas voorus suutsin pisut kohaneda ja parandasin pisut ka tulemust- 28 ja 30 meetrit. Mis seal salata- nende hüpetega olin pikalt kõige kehvem suusahüppaja ja veteranide konkurentsis jätsid need hüpped mind pikalt viimaseks. Isegi 1949 sündinud lätlane loputas mind:) Hüppevõistluse ülekaalukas võitja oli Alan Vaht, oma 37-38 meetriste hüpetega. Jaanus tegi samuti korralikud hüpped ja noppis Alani järel teise koha.
Suusahüpetes pakkusid silmailu koondislased Karl-August Tiirma (mees kes tõi Eesti kahevõistluse tagasi pildile) ja Liberecis spetshüppajana käinud Illimar Pärn. Uueks mäerekordiks hüppas Pärn 49,5 meetrit.
Kahevõistluse vooruks olin juba piisavalt enesekindel ja peale treeneri nõuannete saamist otsustasin kõik välja panna. 32 meetrit! Elu pikim hüpe võistlustel! Alan vastas 36 meetriga, mis tema jaoks oli selge tagasiminek. Jaanuse 32 meetrit oli ka tema jaoks suhteliselt nigel hüpe. Ka kõik ülejäänud tegid kahevõistluse hüppe kehvema kui varasemad hüpped ja see andis mulle hüpete järel 3-nda koha. Jaanus edestas mind tänu pisut paremale stiilile 4 sekundiga ja liider Alan Vaht 1 minutiga. Pole paha!
Suusatasime Tehvandi staadioni 1 km pikkusel ringil, start oli lasketiiru ees, peale starti väike alamägi, siis pikk aga hästi sõidetav tõus lasketiiru tagant üles ja laskumisega üle suusasilla tagasi staadionile. Distantsiks siis 5 kilomeetrit.
Starti minnes tahtsin kindlasti medali eest võistelda. Kuld tundus kaugel ja sellele mõtlema ei hakanud. Kuna arvasin, et peaksin Jaanusest pisut kiirem olema, siis olid lootused medalile olemas. Taganttulijatest kartsin vaid Taivot, kes vaatamata katki kukutud näole ikkagi suusatama tuli. Tambet Pikkori käest saadud info põhjal pidavat ta korralikult suusatama.
Korraga lasti rajale M-16, mehed ja vetaranid. Klassi liidrid alustasid koos ja ülejäänud siis vastavalt sellele palju oli kaotust oma klassi liidrile.
Jaanuse võtsin kinni esimese tõusu lõpuks, kuna ta jäi ühe meesteklassi suusataja taha passima, siis otsustasin neist mööda sõita. Esimese ringi lõpus sõitis minust mööda noor kahevõistleja Raiko Heide, kes startis ca 14 sekundite hiljem.
Võtsin Raikole tuulde ja proovida kaua kannatan. Kannatasin peaaegu kolm ringi. Teisel ringil oli vahe Alaniga vähenenud 40-le sekundile. Kolmandal tõusul nägin teda enda ees ja sellest piisas et tiivad saada. Tõusu lõpuks saime koos Raikoga Alanist mööda ja seega olin tõusnud esimeseks. Viiendale ringile minnes lasin Raikol eest minna- tempo oli minu jaoks liiga kõrge. Samas oli selge, et tagant ohustajaid pole tulemas ja suudan ka rahulikumalt sõites oma positsiooni kaitsta.
Jaanus lõpetas ca 40 sekundit hiljem ja edestas napilt 2 sekundiga MM-i hõbedameest Alanit, kes pidi leppima kõigest pronksiga. See näitab, et Eesti meistrivõistluste tase on kõvem kui MM-il:)
Sellega on lõppenud eksperiment, kuidas tulla viie nädalaga veteranide Eesti meistriks kahevõistluses ja suusahüpetes.
Sellega on lõppenud ka minu hooaeg suusahüppajana ja nüüdsest leiab siit taas rohkem seiklussporti ja vähem suusahüppamist.
Selleks, et võistlus lihtsaks ei kujuneks otsustasime korraldada nii, et meie suusad ei jõuaks Otepääle. Nimelt ei suutnud Jaanus ja treener Possul kokku leppida, kes suusad peale võtab ja nii nad Tallinasse jäidki. See muidugi selgus alles viimasel hetkel, ca 30 minutit enne proovivooru algust. Kuna hüppesuusad on suhteliselt vähelevinud asjad, siis ei olenud meil suuri lootusi, et suudame 30 minutiga uued sebida. Seda enam, et need peavad sobima meie pikkusega ja sidemed peavad sobima meie vanaaegsete saabastega. Ükski tõsine hüppaja ei kasuta enam trosssidemeid- need on kasutusel vaid mõnel veteranil ja noortel.
Õnneks leidsime kuurist mingid vanad Atomicud millel peal trossidega sidemed. Kõik sobis ja sain enda suusad hüppekorda proovivooru alguseks. Jaanuse aitas välja üks noortetreener, kes pakkus välja oma supperülbed suusad-saapad. Selle pisikese näpuka tõttu ei õnnestunud erinevalt ülejäänutest meil Jaanusega teha ühtegi treeninghüpet, et mäega harjuda.
Kuurist leitud suusad olid märksa pikemad kui mu enda omad ja ka suusa tasakaal tundus hoopis teistsugune olevat kui neil millega harjunud olin. Lisaks suuskadele oli ka mägi võõras ja seetõttu läks proovivooru hüpe lihtsalt alla sõitmiseks ja mingi tunde saamiseks. Tegemist on suhteliselt keerulise mäega- nõlva raadius on väike ja iga kord kui nõlvast alla sõidad tahab raskusjõud pikali tõmmata. See juhtuski kogenud Taivo Pallotederiga, kes peale maanudmist näoli kukkus ja üsna tõsiselt kannatada sai. Tundus, et sellega olid hädas kõik vetaranid ja isegi mõni noor tippsportlane. Hüppe pikkus proovivoorus 27 meetrit.
Järel oli veel kolm hüpet- esimesed kaks läksid spetshüpete arvestusse ja viimane hüpe kahevõistluse arvestusse. Kuna spetshüpetes mul mingeid lootusi polnud, siis võtsin ka neid rahulikult suuskade ja mäega harjumiseks. Mõlemas voorus suutsin pisut kohaneda ja parandasin pisut ka tulemust- 28 ja 30 meetrit. Mis seal salata- nende hüpetega olin pikalt kõige kehvem suusahüppaja ja veteranide konkurentsis jätsid need hüpped mind pikalt viimaseks. Isegi 1949 sündinud lätlane loputas mind:) Hüppevõistluse ülekaalukas võitja oli Alan Vaht, oma 37-38 meetriste hüpetega. Jaanus tegi samuti korralikud hüpped ja noppis Alani järel teise koha.
Suusahüpetes pakkusid silmailu koondislased Karl-August Tiirma (mees kes tõi Eesti kahevõistluse tagasi pildile) ja Liberecis spetshüppajana käinud Illimar Pärn. Uueks mäerekordiks hüppas Pärn 49,5 meetrit.
Kahevõistluse vooruks olin juba piisavalt enesekindel ja peale treeneri nõuannete saamist otsustasin kõik välja panna. 32 meetrit! Elu pikim hüpe võistlustel! Alan vastas 36 meetriga, mis tema jaoks oli selge tagasiminek. Jaanuse 32 meetrit oli ka tema jaoks suhteliselt nigel hüpe. Ka kõik ülejäänud tegid kahevõistluse hüppe kehvema kui varasemad hüpped ja see andis mulle hüpete järel 3-nda koha. Jaanus edestas mind tänu pisut paremale stiilile 4 sekundiga ja liider Alan Vaht 1 minutiga. Pole paha!
Suusatasime Tehvandi staadioni 1 km pikkusel ringil, start oli lasketiiru ees, peale starti väike alamägi, siis pikk aga hästi sõidetav tõus lasketiiru tagant üles ja laskumisega üle suusasilla tagasi staadionile. Distantsiks siis 5 kilomeetrit.
Starti minnes tahtsin kindlasti medali eest võistelda. Kuld tundus kaugel ja sellele mõtlema ei hakanud. Kuna arvasin, et peaksin Jaanusest pisut kiirem olema, siis olid lootused medalile olemas. Taganttulijatest kartsin vaid Taivot, kes vaatamata katki kukutud näole ikkagi suusatama tuli. Tambet Pikkori käest saadud info põhjal pidavat ta korralikult suusatama.
Korraga lasti rajale M-16, mehed ja vetaranid. Klassi liidrid alustasid koos ja ülejäänud siis vastavalt sellele palju oli kaotust oma klassi liidrile.
Jaanuse võtsin kinni esimese tõusu lõpuks, kuna ta jäi ühe meesteklassi suusataja taha passima, siis otsustasin neist mööda sõita. Esimese ringi lõpus sõitis minust mööda noor kahevõistleja Raiko Heide, kes startis ca 14 sekundite hiljem.
Võtsin Raikole tuulde ja proovida kaua kannatan. Kannatasin peaaegu kolm ringi. Teisel ringil oli vahe Alaniga vähenenud 40-le sekundile. Kolmandal tõusul nägin teda enda ees ja sellest piisas et tiivad saada. Tõusu lõpuks saime koos Raikoga Alanist mööda ja seega olin tõusnud esimeseks. Viiendale ringile minnes lasin Raikol eest minna- tempo oli minu jaoks liiga kõrge. Samas oli selge, et tagant ohustajaid pole tulemas ja suudan ka rahulikumalt sõites oma positsiooni kaitsta.
Jaanus lõpetas ca 40 sekundit hiljem ja edestas napilt 2 sekundiga MM-i hõbedameest Alanit, kes pidi leppima kõigest pronksiga. See näitab, et Eesti meistrivõistluste tase on kõvem kui MM-il:)
Sellega on lõppenud eksperiment, kuidas tulla viie nädalaga veteranide Eesti meistriks kahevõistluses ja suusahüpetes.
Sellega on lõppenud ka minu hooaeg suusahüppajana ja nüüdsest leiab siit taas rohkem seiklussporti ja vähem suusahüppamist.
16. märts 2009
Maailma kõige mõnusam asi
Ei, seekord ei tule juttu suusahüpetest (palun lugege Raini vapustavatest õhulendudest üks sissekanne allpool). Ja nagu siit järeldub - kirjutajaks ei ole seekord Rain.
Juttu ei tule ka seksist, kuigi lool on selline eksitav pealkiri. Aga aitab sissejuhatusest!
Selleks, et me blogi päris suusahüpete-spetsiifiliseks kätte ei läheks, tutvustan suusahüpete juttude vahele üht alternatiivset viisi, kuidas 10 seiklejat-sõpra nädalavahetust veetsid.
Ürituse nimeks oli „Arula 100 suuska” ehk moodsamalt-lühemalt A100S.
Eriti lühidalt
Peakorraldaja: Andres Minn
Liikumisviis: suuskadel, stiil vaba
Start: laupäeval, 14.märtsil 2009 kell 8.00 Otepää suusastaadionilt
Finish: sama päeva pärastlõunal
Distants: 100km mööda Tartu maratoni rada, Otepää- Elva-Arula
Osavõtjad: seiklusspordi ja orienteerumise taustaga 3 naist ja 7 meest
Lühidalt rajal toimunust ehk võlu ja valu
Start
Päris 8.00 me minema ei saanud, jäin pisut hiljaks, aga kella 8.25ks olid pressifotod tehtud ja sõit võis alata. Tribüünidest möödudes kumises mul kõrvus suusamaratoni traditsiooniline stardilaul. Oli naljakas tunne.
Hommikupoolik jätkus imeliselt: kevadpäike, sini-sinine taevas, kõrvus vihisev tuul, ideaalses korras suusarada ja hing hõljumas kõrgel üle lumiste küngaste. Kilomeetrid läksid lennates. Oleks ainult rohkem õnne ja tarkust sellist naudingut elus kogeda!
Harimägi - Ande - Peebu - Palu
Esimene hapukurgi ja võileibadega turgutus oli Harimäel, teist korda ootasid fanfaarihelid meid Peebu TPs. Sealt oli ju ainult 20 minuti tee alla Palule ja viimasest omakorda lauged 16 km Elvasse!
Aga nagu igas õiges ja väärtuslikus elamuses on koos rõõm, lust, higi ja pisarad, siis nõnda läks ka seekord. Alates Palust tuli võlu kõrvale valu: päevasoojus hakkas lund sulatama ja libisemine muutus kehvemaks. Enam ei kulgenud me liueldes, vaid pigem vajas iga samm edasilükkamiseks puhast jõudu.
Elva - Palu - Peebu
Elvasse jõudsime kõik. See aga oli veel tühiasi võrreldes eesolnud ponnistustega.
Ma ei teagi, kas mul oli kõige raskem tagasiteel 2-3 km enne Palut või kõik need järgmised seitse kilomeetrit Palult Peebu TPni. Igatahes leidsin ma end mitu korda mõtlemas: nüüd teen veel kaks sammu ja siis küsin juua, nüüd teen veel kaks sammu ja siis jään lihtsalt seisma. Aga ei küsinud ega jäänud, sest ühel hetkel ju lihtsalt peab väsimus üle minema! Läks kah. Pealegi – ega mul ainukesena raske olnud. Neli meist tagasiteel umbes 81.kilomeetril Palul katkestasidki. Olgu siinkohal kohe mainitud, et ega nad sellepärast meist teistest kehvemad ei olnud, lihtsalt oli selline päev.
Palult Peebuni oli ainult üks ränk tõus. Tegelikult olid seal mõned laskumised ka, aga kui libisemine oli nii kehv, et suusad poole nõlva peal pidama jäid, siis mingit rõõmu nad küll ei toonud.
Aga päev veeres ikka oma rada ja suurest väsimusest hoolimata hakkas viimasel tõusul enne Peebu TP’d kergelt aimuma, et sõit võib uuesti kergemaks minna.
Peebu-Kuutsemäe-Arula
Sealt, viimasest turgutuspunktist, jäi Kuutsemäe taha, maratonirajalt mahapööramiseni veel 5 kilomeetrit, mis meie kõigi piirituks rõõmuks tõidki meelde hommikuse sõidumõnu: temperatuur hakkas langema ja rada muutus jälle libedaks.
Need päris viimased 3 kilomeetrit (29. kilomeetriposti juurest maratoni lühikese distantsi starti) olid mul kogu aeg olnud „väljaspool arvestust” ja nii nad ka sujusid. Üks päris suur mägi oli seal lõpus, mille nõlvast alla tuhisedes üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerisime, ja üks põnev metsane mäenõlv, mis kevadel kindlasti sinililli täis. Uudistamist kuipalju! Veel päris viimane laskumine ja oligi kõik.
Finishis ootas soe saun…maailma kõige mõnusam asi!
P.S. Minu väga suured tänud peakorraldajale, kõigile kaaslastele, tugiisikule-tujutõstjale-saateautojuhile ning loomulikult Tartu suusamaratoni rajahooldusmeeskonnale.
Juttu ei tule ka seksist, kuigi lool on selline eksitav pealkiri. Aga aitab sissejuhatusest!
Selleks, et me blogi päris suusahüpete-spetsiifiliseks kätte ei läheks, tutvustan suusahüpete juttude vahele üht alternatiivset viisi, kuidas 10 seiklejat-sõpra nädalavahetust veetsid.
Ürituse nimeks oli „Arula 100 suuska” ehk moodsamalt-lühemalt A100S.
Eriti lühidalt
Peakorraldaja: Andres Minn
Liikumisviis: suuskadel, stiil vaba
Start: laupäeval, 14.märtsil 2009 kell 8.00 Otepää suusastaadionilt
Finish: sama päeva pärastlõunal
Distants: 100km mööda Tartu maratoni rada, Otepää- Elva-Arula
Osavõtjad: seiklusspordi ja orienteerumise taustaga 3 naist ja 7 meest
Lühidalt rajal toimunust ehk võlu ja valu
Start
Päris 8.00 me minema ei saanud, jäin pisut hiljaks, aga kella 8.25ks olid pressifotod tehtud ja sõit võis alata. Tribüünidest möödudes kumises mul kõrvus suusamaratoni traditsiooniline stardilaul. Oli naljakas tunne.
Hommikupoolik jätkus imeliselt: kevadpäike, sini-sinine taevas, kõrvus vihisev tuul, ideaalses korras suusarada ja hing hõljumas kõrgel üle lumiste küngaste. Kilomeetrid läksid lennates. Oleks ainult rohkem õnne ja tarkust sellist naudingut elus kogeda!
Harimägi - Ande - Peebu - Palu
Esimene hapukurgi ja võileibadega turgutus oli Harimäel, teist korda ootasid fanfaarihelid meid Peebu TPs. Sealt oli ju ainult 20 minuti tee alla Palule ja viimasest omakorda lauged 16 km Elvasse!
Aga nagu igas õiges ja väärtuslikus elamuses on koos rõõm, lust, higi ja pisarad, siis nõnda läks ka seekord. Alates Palust tuli võlu kõrvale valu: päevasoojus hakkas lund sulatama ja libisemine muutus kehvemaks. Enam ei kulgenud me liueldes, vaid pigem vajas iga samm edasilükkamiseks puhast jõudu.
Elva - Palu - Peebu
Elvasse jõudsime kõik. See aga oli veel tühiasi võrreldes eesolnud ponnistustega.
Ma ei teagi, kas mul oli kõige raskem tagasiteel 2-3 km enne Palut või kõik need järgmised seitse kilomeetrit Palult Peebu TPni. Igatahes leidsin ma end mitu korda mõtlemas: nüüd teen veel kaks sammu ja siis küsin juua, nüüd teen veel kaks sammu ja siis jään lihtsalt seisma. Aga ei küsinud ega jäänud, sest ühel hetkel ju lihtsalt peab väsimus üle minema! Läks kah. Pealegi – ega mul ainukesena raske olnud. Neli meist tagasiteel umbes 81.kilomeetril Palul katkestasidki. Olgu siinkohal kohe mainitud, et ega nad sellepärast meist teistest kehvemad ei olnud, lihtsalt oli selline päev.
Palult Peebuni oli ainult üks ränk tõus. Tegelikult olid seal mõned laskumised ka, aga kui libisemine oli nii kehv, et suusad poole nõlva peal pidama jäid, siis mingit rõõmu nad küll ei toonud.
Aga päev veeres ikka oma rada ja suurest väsimusest hoolimata hakkas viimasel tõusul enne Peebu TP’d kergelt aimuma, et sõit võib uuesti kergemaks minna.
Peebu-Kuutsemäe-Arula
Sealt, viimasest turgutuspunktist, jäi Kuutsemäe taha, maratonirajalt mahapööramiseni veel 5 kilomeetrit, mis meie kõigi piirituks rõõmuks tõidki meelde hommikuse sõidumõnu: temperatuur hakkas langema ja rada muutus jälle libedaks.
Need päris viimased 3 kilomeetrit (29. kilomeetriposti juurest maratoni lühikese distantsi starti) olid mul kogu aeg olnud „väljaspool arvestust” ja nii nad ka sujusid. Üks päris suur mägi oli seal lõpus, mille nõlvast alla tuhisedes üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerisime, ja üks põnev metsane mäenõlv, mis kevadel kindlasti sinililli täis. Uudistamist kuipalju! Veel päris viimane laskumine ja oligi kõik.
Finishis ootas soe saun…maailma kõige mõnusam asi!
P.S. Minu väga suured tänud peakorraldajale, kõigile kaaslastele, tugiisikule-tujutõstjale-saateautojuhile ning loomulikult Tartu suusamaratoni rajahooldusmeeskonnale.
15. märts 2009
Kuld!
Täna toimusid veteranide EMV suusahüpetes. Võistlused toimusid Nõmmel ja hüpati K-50 ja K-25 mägedelt. Ühtlasi oli tegemist ka 4 hüppemäe turnee avaetapiga.
Võistlus algas suurel mäel. Kirjas oli 5 veterani. Kolm neist olid maailmameistrid või vähemalt medalimehed- Peep Heinla kahekordne maailmameister (hüppab nauditavas paraleelstiilis), Magnus Vaht tuli nädalapäevad tagasi Rupholdingus K-40 mäel maailmameistriks suusahüpetes ja tema vend Alan Vaht võitis hõbeda kahevõistluses. See veteranide MM-i värk tundus algul muidugi veits kummaline. "Ah, kindlasti mingid endised läbikukkunud suusahüppajad teevad pulli". Aga Rupholdingu protokolle vaadates leiab sealt päris palju hiljutisi staare. Näiteks sellised tüübid nagu Andreas Goldberger ja Andreas Widhölzl olid veel mõned aastad tagasi päris teravad suusahüppajad. Ja siis peale MMi medalimeeste mina ja Jaanus. Kellel ei ole ühtegi tiitlit. Veel:)
Lootusi eriti kõrgele ei seadnud. Teadsin, et ega ma üle öö hüppama pole õppinud ja oma 30 meetriste potsatustega suuri tegusid ei tee. Proovivoorus sõitsin peaaegu üle otsa. Pelgasin hommikul sadanud värsket sulalund mis nõlval pisut kinni võttis. Polnud ju meie suusad floori klotsiga ette valmistatud nagu ässadel:)
Võistlushüppetel üritasin pisut julgemalt, aga tulemus jäi ikka sinna 31 meetri peale. Endine kahevõistleja ja praegune noorte treener, olümpialgi osalenud, Tambet Pikkor kohendas mu hoovõtuasendit- nimelt istun ma liiga taga ja sellest asendist polevat võimalik korralikult välja tulla. Tulemuseks kindel viimane koht.
Ülejäänud neli vetaransportlast lendasid minust palju-palju kaugemale. Peep Heinla oli jällegi heas hoos ja tegi ilusad üle 45 meetrised õhulennud. Kindel võitja!
Vastne maailmameister, Magnus Vaht jäi mõlemal hüppel alla 45 meetri ja võitis hõbeda. Kolmanda koha duellis suutis Jaanus edestada vastset MM-i medalimeest Alanit ja võttis napi 4 punktilise eduga pronksmedali:) Supper!
Kuna treener oli andnud mind üles ka K-25 mäele, mis on mulle selgelt jõukohasem, siis polnud võistluspäev minu jaoks veel läbi. Sel korral oli stardis peale minu veel kaks lootustandvat "noorsportlast". Mõlemad kunagi nooruses hüpanud ja nüüd oma poegade hüppamist vaadates isu tagasi saanud ning starti tulnud.
Proovivoorus üritasin meenutada seda hüpet, mille olin neljapäeval teinud, üritasin mõelda oma kitsaskohtadele ja oma lennuasendile. Alustasin 21,5 meetrise hüppega. Konkurendid ei jäänud palju alla (20,5 ja 18). Maandumine oli üsna pehme ja palju ei puudunud, et oleksin Nõmme metsa ühe uue sihi tõmmanud.
Esimeses voorus üritasin pisut veel rohkem tõugata, aga sellega kaasnes jälle tavapärane viga- rind ette ja jalg kõveraks. Õnneks tegin suhteliselt korraliku maandumise ja tänu 21,5 meetrisele hüppele ja lahketele punktikohtunikele asusin liidriks. Konkurent Andrus sai täpselt samad stiilipunktid ja edestasin teda vaid 2 punktiga kuna minu hüpe oli tervelt 0,5 meetrit pikem.
Seega oli retsept teiseks vooruks lihtne: hüppa rohkem kui vastane:D
Enne torni minekut noppisin treeneritelt viimased õpetusõnad ja läksin panema. Olin tornis viimane hüppaja. Konkurendid tegid korralikud hüpped 20,0 ja 21,5 meetrit. Võitmiseks oleks korraliku stiiliga piisanud 21,5 meetrisest hüppest. Ehk siis sisuliselt pidin hüppama sama palju kui esimeses voorus ja tegema korraliku telemark maandumise. Ja püsti pidin ka jääma:)
Poomil istudes sain aru mida tunnevad tiitlivõistlustel need sportlased, kes juhivad peale esimest vooru ja peavad võitmiseks tegema korraliku hüppe. See pinge mis seal tornis koguneb võib neil olla meeletu. See on ka ilmselt põhjus, miks päris tihti võime neid näha ebaõnnestumas ja tegemas hüppeid, mis jäävad kaugele sportlase võimetest. Natuke pelgasin, et samamoodi läheb ka minuga- tahtmine kaugele hüpata on ju suur ja see tingib vead ajastuses. Tavaliselt tõugatakse liiga vara.
Loomulikult tõukasin ka mina liiga vara. Aga õnneks oli põrge sel korral piisavalt tugev ja hüppasin enda jaoks uue rekordi 22,0. Tänu maandumisele ja enam-vähem korralikule lennuasendile sain ka enda kohta üsna kõrged stiilipunktid- 16,0 kõigilt kohtunikelt. Kuldmedal on käes!
Oleksid ei maksa midagi, aga treener arvas et selle põrke pealt oleks pidanud 24-25 meetrit kindlasti panema. Kui ma poleks liiga vara lendu tahtnud minna....
Head meelt teeb see, et olen suutnud kahe nädalaga pisut areneda. Esimesel võistlusel hüppasin 3-4 meetrit vähem ja stiilipunktid olid märgatavalt kehvemad. Kui nüüd suudaks selle arengu kuidagi suurele mäele kaasa võtta...
Kui ma ei eksi siis on see mu teine medal Eesti meistrivõistlustelt. 2007 aasta septembris saime koos Steniga kaela EMV pronksmedalid aerutamises. Aga kuld on ikkagi kuld!
Kahjuks ei saa osaleda teistel 4 hüppemäe turnee etappidel Rakveres, Elvas ja Võrus. Kui hästi läheb siis hooaja viimase stardi teen 20.03 Otepääl, kus toimuvad veteranide EMV kahevõistluses.
Fotod: Helina Aavik
13. märts 2009
Ei lenda!
Eile käisin üle paari nädala jälle korra väiksel mäel proovimas. Tegin 4 hüpet. Kummaline on see, et sain üsna hästi aru, mis teha vaja on ja igal hüppel suutsin ellu viia selle, mis eelmisel oli vajaka jäänud ja millele tähelepanu pidin pöörama. Üllatasin ennast ja treenerit sellega, et viimasel hüppel tegin oma tehniliselt kõige parema hüppe. Kohe õhus oli tunda, et midagi on teisiti kui varem- õhk kandis, lend oli rahulik, tegin isegi maandumise. Tulemuseks ca 22-23 meetrine hüpe. Possul üllatas üle pika aja üdini positiivse kommentaariga: "Supper, ideaalne hüpe! Nüüd lähme suurele mäele, teed seal samamoodi ja 45 meetrit tuleb lõdvalt!"
Läksime suurele mäele ja tegin 6 tavapärast potsatust:(
Peale 4 treeningut ja ca 25 hüpet suurelt mäelt saab üha selgemaks, et kaugele hüppamine on raske. Selgeks sai ka see, et see mida ma praegu teen ei ole HÜPPAMINE, see on kelgutamine. Treener Possul oli konkreetne- hüppamiseks nimetame seda alles siis kui 50 meetrit kätte saad, sinnamaani on tegemist kelgutamisega:) Mnjah, tegelikult on tal vist õigus!
Kummaline on ka see, et kuigi hüppan suurel mäel ca 10 meetrit rohkem, kui väikesel, siis ei paku see mingit rahuldust. Väikesel mäel 23 hüppamine tundub kordades mõnusam kui suurelt 33.
Hea märk sellest, et ma ei suuda suurel mäel ellu viia seda, milleks võimeline olen avaldus eile eriti selgelt. Hüppasin väiksel mäel koos Villemiga, kes on hetkel noorte treener ja ca 16 aastat hüpanud. Väikesel mäel hüppasin eile temaga samasse auku ja viimasel hüppel, kui kõik õnnestus hüppasin temast rohkem. Samas suurel mäel paugutas ta ca 45-50 meetri peale. Ok, ta hüppas küll kaks luuki kõrgemalt, aga igal juhul hüppas ta minust enam kui 10 meetrit rohkem! Järelikult teen ma midagi väga valesti. Eks ma tean ka mida ma valesti teen- õlad lahti, rind ees jalad kõverad ja pöid ei tööta. Maa peal kuiva tehes õnnestub õigesti teha, väiksel mäel õnnestus kah väjemalt korra. Suurel aga ei õnnestu üldse.
Vaatamata sellele, et hüpata ei oska (veel) olen üles antud Pühapäeval, 15.03 kell 11.00 algavateks veteranide eestikateks. Praeguse seisuga teen oma debüüdi Tallinna suurelt mäelt:) Kusagilt peab ju alustama!
Läksime suurele mäele ja tegin 6 tavapärast potsatust:(
Peale 4 treeningut ja ca 25 hüpet suurelt mäelt saab üha selgemaks, et kaugele hüppamine on raske. Selgeks sai ka see, et see mida ma praegu teen ei ole HÜPPAMINE, see on kelgutamine. Treener Possul oli konkreetne- hüppamiseks nimetame seda alles siis kui 50 meetrit kätte saad, sinnamaani on tegemist kelgutamisega:) Mnjah, tegelikult on tal vist õigus!
Kummaline on ka see, et kuigi hüppan suurel mäel ca 10 meetrit rohkem, kui väikesel, siis ei paku see mingit rahuldust. Väikesel mäel 23 hüppamine tundub kordades mõnusam kui suurelt 33.
Hea märk sellest, et ma ei suuda suurel mäel ellu viia seda, milleks võimeline olen avaldus eile eriti selgelt. Hüppasin väiksel mäel koos Villemiga, kes on hetkel noorte treener ja ca 16 aastat hüpanud. Väikesel mäel hüppasin eile temaga samasse auku ja viimasel hüppel, kui kõik õnnestus hüppasin temast rohkem. Samas suurel mäel paugutas ta ca 45-50 meetri peale. Ok, ta hüppas küll kaks luuki kõrgemalt, aga igal juhul hüppas ta minust enam kui 10 meetrit rohkem! Järelikult teen ma midagi väga valesti. Eks ma tean ka mida ma valesti teen- õlad lahti, rind ees jalad kõverad ja pöid ei tööta. Maa peal kuiva tehes õnnestub õigesti teha, väiksel mäel õnnestus kah väjemalt korra. Suurel aga ei õnnestu üldse.
Vaatamata sellele, et hüpata ei oska (veel) olen üles antud Pühapäeval, 15.03 kell 11.00 algavateks veteranide eestikateks. Praeguse seisuga teen oma debüüdi Tallinna suurelt mäelt:) Kusagilt peab ju alustama!
4. märts 2009
Adrenaliin!
Eile täitus kaks nädalat meie esimesest treeningust suusahüpajatena. Siiani olin neljal treeningul nühkinud väikest mäge ja oli tagumine aeg astuda samm edasi. Väike samm inimkonnale, suur samm minule:)
Trenn algas tavapärasteks saanud 17-19 meetriste hüpetega väiksel mäel. Kui siiani oli see päris põnev olnud, siis täna tabasin end pidevalt suurt mäge piilumas. Peale neljandat hüpet arvasin, et aeg on küps. Sõitsin kaks korda suure nõlva ja seejärel ronisin torni. Jaanus muidugi masseeris kõrval: " Suurest ongi palju lihtsam hüpata" "Ei, ei, hoog pole üldse suur. Ainult natuke suurem kui väiksel mäel" jne:)
Mis seal salata, poomil istudes oli natuke hirmus küll. Kogu Mustamäe on nagu peo peal, üleval on täiesti vaikne, maapealsed hääled sinna eriti ei kosta. Suure mäe torn tundus palju järsemana, kui väiksel ja oi kui palju see pikem oli. Teades kui hästi rajakattena kasutatav alumiiniumprofiil libiseb kujutasin umbes ette milline hoog otsal on.
Poomil istudes tagasiteed enam ei ole. Õigemini tagasitee on küll olemas, aga see ei vii edasi. Tagasitee oleks viinud mind tagasi, tagasi väikesele mäele, tagasi väikeste hüpete juurde, tagasi 10 aastaste poiste ja tüdrukute juurde, kes hüppavad vahest kaugemale kui mina:)
Seega jäin poomile istuma ja tõstsin käe, et saada hüppeks luba. Järgmisel hetkel olin juba poomist lahti ja tundsin võimast kiirendust. Esimesel korral tundub nagu kukuks kusagilt kontrollimatult alla. Erinevalt mäesuusatamisest, kus kiirust on väga lihtne kontrollida asendist välja tulemisega või koguni suuskadega pidurdades, on hoovõturennis võimatu kiiruse kontrollimiseks midagi ette võtta.
Otsani jõudes olin ilmselt juba nii hirmul, et unustasin ära kõik, mis nelja trennikorraga väiksel mäel õppinud olin. Edasi liikumisest ja asendi võtmisest ei tulnud midagi välja. Otse vastupidi- üle otsa sõites liikusin vist hoopis tagasi:) Miks treener muidu ütles, et tal pidi mu hüpet (loe: käkerdist) vaadates süda seisma jääma. Aga ma jäin püsti! Eh, käkitegu!
Adrenaliin valgus laiali üle kogu keha ja tõi teadmise, kui lähedal ma olin kukkumisele olnud. Seda tunnet ei leevendanud ka treeneri monoloog kõige selle kohta, mida olin valesti teinud.
Teadsin, et sellest kummalisest tundest ja hirmust lahti saamiseks pean vähemalt korra veel torni minema. Teisel korral olin juba nii tubli, et otsani jõudes olin suutnud hoida meeles pisikese osa treeneri nõuannetest. Aga sellest pisikesest osast piisas, et minu õhulend oli märgatavalt kindlam ja turvalisem. Edasi läks palju lihtsamaks- harjusin kiirusega, igal korral üritasin pisut rohkem õiget asenidt säilitada ja ennast õiges suunas liikuma lükata.
Hüpped 3,4 ja 5 läksid järjest mõnusamaks. Iga korraga tunnetasin toimuvat üha rohkem ja ilmselt suutsin seeläbi ka oma tegevust paremini kontrollida. Iga korraga kadus killuke ebakindlusest.
Hetkel tundub, et kõige keerulisemaks osutub õigete liikumiste tegemine õigel ajahetkel. Enamus liikumised on seistes või väikesel kiirusel tehes ilmselt suhteliselt lihtsad, aga suurel kiirusel üsna keerulised. Jaanus mõõtis oma GPSiga suurimaks kiiruseks ca 80-85 km tunnis. Kui kiirus tõesti nii suur on, siis ma imesta miks kõik asjad nii kiiresti juhtuvad ja mõtlemiseks väga palju aega ei anta:)
Supper hea tunne, et see samm nüüd tehtud on. Suur mägi on ikka kirjeldamatult võimsam elamus! Loomulikult tuleb ka edaspidi väikestel mägedel edasi hüpata, kuna seal on vist lihtsam tehnikat omandada, aga vähemalt on nüüd võimalik edasi mõelda... Tehvandi K90, Lahti K120, Planica K-185.... Ah, nüüd vist sattusin veits hoogu;)
1. märts 2009
Esimene võistlus
Eelmises postituses lubasin, et nädalavahetusel oleme veteranide eestikate stardis, aga kahjuks päris nii see ei läinud. Suusaliidu kalendris on küll tänasele päevale märgitud, et selline võistlus peaks toimuma, aga kuna kogu kaardivägi sõitis kohe algavale MM-ile, siis ei olnud erilist mõtet nii uhket nime kandvat võistlust pidada. Tõenäoliselt toimuvad ärajäänud eestikad kahe-kolme nädala pärast Otepääl.
Aga võistelda saime sellegipoolest. Olin üles antud K-25 mäele. Lisaks minule oli protokollis kaks veterani, kellest kahjuks kumbki starti ei ilmunud. Seega võistlesin iseendaga:) Noored, 10 aastased kotkad, tulid juba enne proovivooru võidu puhul õnne soovima.
Proovivooru hüpe õnnestus üle ootuste hästi. Läksin väga rahulikku hüpet tegema, et tunnetust leida. Õhus olles sain aru, et olen harjumatult kõrgel ja korraks tundus nagu lendaksin:)
Alla jõudes ei uskunud oma kõrvu- diktor teatas, et alustasin oma võistlust päeva pikima hüppega- 20.0 meetrit. Vähemalt oli nüüd pisut enesekindlam tunne torni minna, vähemalt ei hakka kutid narrima:) Niigi nad naersid, et ma 30 aastasena laste mäelt hüppan:) Päris sa oled 30! Usun ma jee!
Proovivoorule järgnes kolm võistlushüpet, millest esimesed kaks läksid spetsiaalhüppe arvesse ja viimane kahevõistluse arvestusse.
Kuna proovivoorus olin nii hea tunde saanud, siis oli esimese hüppevoorus hull tahtmine panema minna. Õnneks suutsin end tagasi hoida ja hüpe kukkus suhteliselt hea välja, vaatamata sellele, et jalad kõveraks jäid ja liiga vara ära tõukasin. Tulemus 19.5 meetrit.
Teisel hüppel mõtlesin selgelt üle ja pingevabast õhulennust ei tulnud midagi välja. Kui eile oleks mind 18 meetrine hüpe rõõmustanud, siis täna loen selle suhteliselt ebaõnnestunud hüppeks. Seda enam, et paar noort säga lendasid megailusa V-stiiliga 21 meetri peale! Enda vabanduseks saan öelda vaid seda, et kõik noored hüppasid ühe poomi võrra kõrgemalt:)
Viimases hüppevoorus üritasin võimalikult rahulikult ja pingevabalt võtta-19 meetrit. Kahjuks sain selle hüppe eest seni halvimad stiilipunktid- 14.0 kuni 15.0. Varasematel hüpetel olin ikka 14.5-15.5 hindeid saanud. Kui mõistaksin telemarki õigel ajal teha saaksin kohe terve punkti jagu kõrgemaid hindeid:)
Üldiselt võib hüpetega rahule jääda. Kahju on sellest, et oma parima hüppe juba proovivoorus ära tegin. Samas väga nuriseda ka ei saa:)
Jaanus võistles suurelt, K-50 mäelt ja rõõmustas ennast, treeningkaaslasi ja pealtvaatajaid väga korralike õhulendudega. Tema pikimaks õhulennuks jäi viimase vooru 44 meetrit, millega ta oleks ka meeste klassis keskmike hulka kuulunud. Ja seda peale kahe nädalast treeningut!!! Kadunud talent!
Vaatamata võistlejate nappusele otsustasime kaasa teha kogu võistlusprogrammi ja ka kahevõistluse murdmaarajale startida. Sõitsime Nõmme Spordikeskuse radadel 1 km pikkusel ringil, mida tuli läbida kolmel korral. Igal ringil tuli võtta ka üks korralik tõus, üks pikk laskumine ja pikk lauskmaalõik. Kuna minu klassis rohkem võistlejaid ei olnud, siis lasti mind rajale koos K-50 mäelt hüpanud meesteklassi esindajatega. Rajale sain viimase ehk seitsmendana. Liidrist Han-Hendrik Piho´st 1.20 hiljem. 6 sekundit enne mind startis Jaanus ja vahetult tema ees veel kaks sportlast.
Kuna kiiresti suusatada pole aastaid proovinud, siis alustasin rahulikult. Noored kutid kadusid kiiresti eest ja arvasin et neid ei püüa. Sõitsin Jaanusega enam-vähem samas tempos, aga kuna suusad libisesid üsna hästi (vaatamata sellele, et neid 40 km tagas viimati määrisin) siis libisesin pika laskumise lõpus Jaanusele järgi. Teise ringi alguses möödusin. Teisel tõusul oli jõudu piisavalt ja üritasin ka kiiremalt liigutada. Ei olnudki väga hirmus:) Kolmanda ringi alguses hakkas selg ees vastu tulema 1.06 varem startinud nr.2 Ilmar Tedremaa, kelle kiirelt ära karistasin. Tõusule minnes nägin enda ees poolel tõusul veel kahte suusatajat, kellele olin lähemale saanud. Arvasin et hea õnne korral võiks neist vähemalt ühe kinni püüda. Õnneks ei mahtunud nad kahekesi tõusule ära ja ajasid end sõlme. Sellest piisas et enne tõusu lõppu jõudsin neile järgi. Kuna suusk libises endiselt väga hästi, siis esimesest möödusin munaasendis istudes. Süües kasvab isu ja tundus, et viimasel paarisajal meetril tuleks ühe koha võrra veel tõusta. Kasutades laskumiselt saadud hoogu üllatasin vastast, kes ilmselt arvas et tagant pole enam kedagi lähenemas. Möödusin temast keppe kasutamata- olen telekast näinud suusasportlasi nii tegemas. Kuna Sander ei tahtnud end lööduks tunnistada, siis üritas veel lõpusirgel mööduda. Vaatamata sellele, et olin pingsalt telerit jälginud, ei suutnud lõpusirgel kuidagi seda Northugi liikumist jäljendada- jalad ja käed tegid kummalisi liigutusi ja lõpuspurdist asja ei saanud. Minu õnneks tuli finish enne vastu:)
Suusasõiduga võis väga rahule jääda. Minust kiirem oli vaid Piho dünastia noorim liige, kes oli minust suusarajal 5 sekundit kiirem.
Nüüd alustan ettevalmistuse järgmist tsüklit, mille jooksul hakkame vormi timmima ja see peaks mind tippvormi viima täpselt EMV ajaks:)
Hüpete tulemused
Kahevõistluse hüpped
Kahevõistluse lõplikud tulemused
Aga võistelda saime sellegipoolest. Olin üles antud K-25 mäele. Lisaks minule oli protokollis kaks veterani, kellest kahjuks kumbki starti ei ilmunud. Seega võistlesin iseendaga:) Noored, 10 aastased kotkad, tulid juba enne proovivooru võidu puhul õnne soovima.
Proovivooru hüpe õnnestus üle ootuste hästi. Läksin väga rahulikku hüpet tegema, et tunnetust leida. Õhus olles sain aru, et olen harjumatult kõrgel ja korraks tundus nagu lendaksin:)
Alla jõudes ei uskunud oma kõrvu- diktor teatas, et alustasin oma võistlust päeva pikima hüppega- 20.0 meetrit. Vähemalt oli nüüd pisut enesekindlam tunne torni minna, vähemalt ei hakka kutid narrima:) Niigi nad naersid, et ma 30 aastasena laste mäelt hüppan:) Päris sa oled 30! Usun ma jee!
Proovivoorule järgnes kolm võistlushüpet, millest esimesed kaks läksid spetsiaalhüppe arvesse ja viimane kahevõistluse arvestusse.
Kuna proovivoorus olin nii hea tunde saanud, siis oli esimese hüppevoorus hull tahtmine panema minna. Õnneks suutsin end tagasi hoida ja hüpe kukkus suhteliselt hea välja, vaatamata sellele, et jalad kõveraks jäid ja liiga vara ära tõukasin. Tulemus 19.5 meetrit.
Teisel hüppel mõtlesin selgelt üle ja pingevabast õhulennust ei tulnud midagi välja. Kui eile oleks mind 18 meetrine hüpe rõõmustanud, siis täna loen selle suhteliselt ebaõnnestunud hüppeks. Seda enam, et paar noort säga lendasid megailusa V-stiiliga 21 meetri peale! Enda vabanduseks saan öelda vaid seda, et kõik noored hüppasid ühe poomi võrra kõrgemalt:)
Viimases hüppevoorus üritasin võimalikult rahulikult ja pingevabalt võtta-19 meetrit. Kahjuks sain selle hüppe eest seni halvimad stiilipunktid- 14.0 kuni 15.0. Varasematel hüpetel olin ikka 14.5-15.5 hindeid saanud. Kui mõistaksin telemarki õigel ajal teha saaksin kohe terve punkti jagu kõrgemaid hindeid:)
Üldiselt võib hüpetega rahule jääda. Kahju on sellest, et oma parima hüppe juba proovivoorus ära tegin. Samas väga nuriseda ka ei saa:)
Jaanus võistles suurelt, K-50 mäelt ja rõõmustas ennast, treeningkaaslasi ja pealtvaatajaid väga korralike õhulendudega. Tema pikimaks õhulennuks jäi viimase vooru 44 meetrit, millega ta oleks ka meeste klassis keskmike hulka kuulunud. Ja seda peale kahe nädalast treeningut!!! Kadunud talent!
Vaatamata võistlejate nappusele otsustasime kaasa teha kogu võistlusprogrammi ja ka kahevõistluse murdmaarajale startida. Sõitsime Nõmme Spordikeskuse radadel 1 km pikkusel ringil, mida tuli läbida kolmel korral. Igal ringil tuli võtta ka üks korralik tõus, üks pikk laskumine ja pikk lauskmaalõik. Kuna minu klassis rohkem võistlejaid ei olnud, siis lasti mind rajale koos K-50 mäelt hüpanud meesteklassi esindajatega. Rajale sain viimase ehk seitsmendana. Liidrist Han-Hendrik Piho´st 1.20 hiljem. 6 sekundit enne mind startis Jaanus ja vahetult tema ees veel kaks sportlast.
Kuna kiiresti suusatada pole aastaid proovinud, siis alustasin rahulikult. Noored kutid kadusid kiiresti eest ja arvasin et neid ei püüa. Sõitsin Jaanusega enam-vähem samas tempos, aga kuna suusad libisesid üsna hästi (vaatamata sellele, et neid 40 km tagas viimati määrisin) siis libisesin pika laskumise lõpus Jaanusele järgi. Teise ringi alguses möödusin. Teisel tõusul oli jõudu piisavalt ja üritasin ka kiiremalt liigutada. Ei olnudki väga hirmus:) Kolmanda ringi alguses hakkas selg ees vastu tulema 1.06 varem startinud nr.2 Ilmar Tedremaa, kelle kiirelt ära karistasin. Tõusule minnes nägin enda ees poolel tõusul veel kahte suusatajat, kellele olin lähemale saanud. Arvasin et hea õnne korral võiks neist vähemalt ühe kinni püüda. Õnneks ei mahtunud nad kahekesi tõusule ära ja ajasid end sõlme. Sellest piisas et enne tõusu lõppu jõudsin neile järgi. Kuna suusk libises endiselt väga hästi, siis esimesest möödusin munaasendis istudes. Süües kasvab isu ja tundus, et viimasel paarisajal meetril tuleks ühe koha võrra veel tõusta. Kasutades laskumiselt saadud hoogu üllatasin vastast, kes ilmselt arvas et tagant pole enam kedagi lähenemas. Möödusin temast keppe kasutamata- olen telekast näinud suusasportlasi nii tegemas. Kuna Sander ei tahtnud end lööduks tunnistada, siis üritas veel lõpusirgel mööduda. Vaatamata sellele, et olin pingsalt telerit jälginud, ei suutnud lõpusirgel kuidagi seda Northugi liikumist jäljendada- jalad ja käed tegid kummalisi liigutusi ja lõpuspurdist asja ei saanud. Minu õnneks tuli finish enne vastu:)
Suusasõiduga võis väga rahule jääda. Minust kiirem oli vaid Piho dünastia noorim liige, kes oli minust suusarajal 5 sekundit kiirem.
Nüüd alustan ettevalmistuse järgmist tsüklit, mille jooksul hakkame vormi timmima ja see peaks mind tippvormi viima täpselt EMV ajaks:)
Hüpete tulemused
Kahevõistluse hüpped
Kahevõistluse lõplikud tulemused
26. veebr 2009
Võistlema!
Mis te arvasite, et ma käin lihtsalt hüppamas ilma eesmärke omamata? Eieiei, ikka tulemussport:)
Peale kolmandat trenni pistis hr. Possul pihku väikesed ankeedid, mis vaja ära täita. Nu ikka selleks, et treener saaks meid laupäeval toimuvatele veteranide eestikateks üles anda. Arvas, et kannatab võistelda küll juba. Isiklikult arvan, et ega sellest head nahka ei tule. Põhjuseks ikka see, et pole veel päris hästi kõikidele nüanssidele pihta saanud. Jajah, seda ma ise ka imestan, et juba kolm trenni tehtud ja ikka ei saa suuskadele korralikult peale, ikka liigub rind liiga ette, ikka on käed laiali, ikka ei suuda korralikku telemarki teha...., aga kusgilt peab ju alustama.
Nagu Randy meenutas mulle kuidas me esimest korda Toonus Cupile, oma esimesele seiklusspordi võistlusele läksime- mina otsisin kaardilugejat, kes metsast välja tooks, Randy seevastu ei tahtnud väga võistelda ja tahtis rahulikult kulgeda ja mõnusalt pühapäeva veeta, Arvas, et minuga võiks kulgeda küll. Esimest korda elus kohtusime pool tundi enne starti ja sealt need rahulikud pühapäevad ja mõnusad nädalavahetused ja lõõgastavad nädalased "puhkused" seiklusspordi radadel alguse said.
Aga mis puudutab hüppamist, siis debüüdi eestikatel teen eeloleval laupäeval Nõmme väikesel mäel. Kui hästi läheb, siis äkki saab ka kahevõistlust proovida:)
Loodetavasti saan homme veel mõned hüpped tornist teha. Hetkel on kontos vaid kaks esimest treeningut tornist. Pühapäeval käisin ka trennis, aga siis oli avatud ainult suur mägi ja selle torni mind veel ei lasta. Küll aga sain suure mäe nõlval hoovõttu ja nõlva pealt lahti hüppamist ning maandumist harjutada. Väga kasulik harjutus! Esimene sõit oli pisut ebakindel, kuna hoog oli harjumatult suur, aga edasi läks mõnusaks.
Mis puudutab trennikaaslast Jaanust, siis tippsportlasele kohaselt saab tema harjutada igal ajal. Seetõttu on ta juba ca 6 trenni teinud ja hüppab juba suurest mäest. Tänasel treeningul olevat 40-45 meetri vahele paugutanud! Need hüpped, kui äratõuge klapib ja õige nurga kehale sisse saab tulevad täitsa ilusad. V-stiili veel ei tee- pigem selline korralik H-stiil:) aga tüüp on teinud uskumatud edusammud kahe nädalaga!
Peale kolmandat trenni pistis hr. Possul pihku väikesed ankeedid, mis vaja ära täita. Nu ikka selleks, et treener saaks meid laupäeval toimuvatele veteranide eestikateks üles anda. Arvas, et kannatab võistelda küll juba. Isiklikult arvan, et ega sellest head nahka ei tule. Põhjuseks ikka see, et pole veel päris hästi kõikidele nüanssidele pihta saanud. Jajah, seda ma ise ka imestan, et juba kolm trenni tehtud ja ikka ei saa suuskadele korralikult peale, ikka liigub rind liiga ette, ikka on käed laiali, ikka ei suuda korralikku telemarki teha...., aga kusgilt peab ju alustama.
Nagu Randy meenutas mulle kuidas me esimest korda Toonus Cupile, oma esimesele seiklusspordi võistlusele läksime- mina otsisin kaardilugejat, kes metsast välja tooks, Randy seevastu ei tahtnud väga võistelda ja tahtis rahulikult kulgeda ja mõnusalt pühapäeva veeta, Arvas, et minuga võiks kulgeda küll. Esimest korda elus kohtusime pool tundi enne starti ja sealt need rahulikud pühapäevad ja mõnusad nädalavahetused ja lõõgastavad nädalased "puhkused" seiklusspordi radadel alguse said.
Aga mis puudutab hüppamist, siis debüüdi eestikatel teen eeloleval laupäeval Nõmme väikesel mäel. Kui hästi läheb, siis äkki saab ka kahevõistlust proovida:)
Loodetavasti saan homme veel mõned hüpped tornist teha. Hetkel on kontos vaid kaks esimest treeningut tornist. Pühapäeval käisin ka trennis, aga siis oli avatud ainult suur mägi ja selle torni mind veel ei lasta. Küll aga sain suure mäe nõlval hoovõttu ja nõlva pealt lahti hüppamist ning maandumist harjutada. Väga kasulik harjutus! Esimene sõit oli pisut ebakindel, kuna hoog oli harjumatult suur, aga edasi läks mõnusaks.
Mis puudutab trennikaaslast Jaanust, siis tippsportlasele kohaselt saab tema harjutada igal ajal. Seetõttu on ta juba ca 6 trenni teinud ja hüppab juba suurest mäest. Tänasel treeningul olevat 40-45 meetri vahele paugutanud! Need hüpped, kui äratõuge klapib ja õige nurga kehale sisse saab tulevad täitsa ilusad. V-stiili veel ei tee- pigem selline korralik H-stiil:) aga tüüp on teinud uskumatud edusammud kahe nädalaga!
21. veebr 2009
Teine treening
Eile sai tehtud ka teine hüppetreening. Võrreldes esimesega on enesekindlus märgatavalt kasvanud ja äratõuke ajastus pisut paranenud. Suurimaid probleeme tekitab kõht, mis kipub liiga ette liikuma. Ei, ärge saage valesti aru, kõht ei ole suureks läinud:) Asi selles, et äratõukel liigub ülakeha täiesti vales suunas- edasiliikumise asemel liigub keha liiga üles. Niimoodi rind ja kõht ees ei lenda just kuigi kaugele. Samuti kipub ka äratõuge liiga aeglane ja loid olema- vaja on kiiremat liikumist äratõuke ajal. Mnjah, arenemisruumi veel on.
Samas tuleb headmeelt tunda pisikeste edusammude ja 1-2 õnnestunud hüppe üle.
Samas tuleb headmeelt tunda pisikeste edusammude ja 1-2 õnnestunud hüppe üle.
20. veebr 2009
Uued tuuled
Alates sügisesest X-dreamist pole mul olnud peaaegu mingit tahtmist mõelda seiklusspordile, veel vähem olen tahtnud mõelda võistlemisele sellel alal. Olen mõnusalt aja maha võtnud, vaimu ja keha puhanud, kergelt treeninud ja sellest mõnu tundnud. Jaanuaris õnnestus üsna palju suusatada ja ka nädala Vuokatis suusalaagris olla ning maratoniks valmistuda. Nädal enne Tartu Maratoni jäin haigeks, olin kodus haiguslehel ja põdesin kuni maratonini. Nii et sel aastal läks see asi untsu.
Kuna seigelda tahtmine pole ikka peale tulnud, siis on rohkem aega ja võimalusi uusi hobisid avastada, õigemini taasavastada.
Asi sai alguse sellest, et juba mõned aastad tagasi tekkis mõte, et tahaks lennata, suuskadega muidugi. Sama teema tuli kord jutuks ka sõber Jaanusega ja kuna mõlemad oleme lapsepõlves pisut hüpanud, siis leppisime kokku, et teeme vana hobiga uuesti tutvust. Tehtud mõeldud!
Võtsin ühendust Suusaliidu kahevõistluse ja suusahüpete juhendaja Roomet Pikkoriga ja uurisin maad, et kuidas ja kus oleks võimalik tegeleda selle suhteliselt vähepopulaarse spordialaga. Roomet suunas meid Nõmme suusakooli juures tegutseva treeneri juurde. Treener Indrek Possul võttis meid vastu, otsis meile kombe, suusad, saapad ja kiivri ja juba me seisimegi number või paar väikeses kombes nagu viinerid kiles pisikese hüppetorni all. Aga näod olid naerul ja me mõlemad olime uskumatult põnevil.
Kuna seigelda tahtmine pole ikka peale tulnud, siis on rohkem aega ja võimalusi uusi hobisid avastada, õigemini taasavastada.
Asi sai alguse sellest, et juba mõned aastad tagasi tekkis mõte, et tahaks lennata, suuskadega muidugi. Sama teema tuli kord jutuks ka sõber Jaanusega ja kuna mõlemad oleme lapsepõlves pisut hüpanud, siis leppisime kokku, et teeme vana hobiga uuesti tutvust. Tehtud mõeldud!
Võtsin ühendust Suusaliidu kahevõistluse ja suusahüpete juhendaja Roomet Pikkoriga ja uurisin maad, et kuidas ja kus oleks võimalik tegeleda selle suhteliselt vähepopulaarse spordialaga. Roomet suunas meid Nõmme suusakooli juures tegutseva treeneri juurde. Treener Indrek Possul võttis meid vastu, otsis meile kombe, suusad, saapad ja kiivri ja juba me seisimegi number või paar väikeses kombes nagu viinerid kiles pisikese hüppetorni all. Aga näod olid naerul ja me mõlemad olime uskumatult põnevil.
Õnneks oli pisikestel nubludel treening lõppenud ja polnud kedagi kiibitsemas kuidas kaks "noort" algajat nõlva nühkima asusid. Telekast vaadates ei saa arugi kui pikad ja kobakad need suusad tegelikult on. Olles harjunud lühikeste, jäikade ja igale korraldusele täpselt alluvate slaalomisuuskadega oli hüppesuuskadega pidurdamine ja pööramine paras peavalu.Peale paari nõlvast alla sõitmist arvas treener, et võime nn. pukki proovida. Pukk on selline 20-30 cm pisike lumest hüpekas, mis on ehitatud nõlvale. Sellelt on paras harjutada äratõuget ja maandumist. Põhiline viga mida algajad teevad on liiga vara tõukamine. Kuna hoog on suhteliselt väike, siis ei suuda kuidagi oodata kuni see mitme meetri pikkune suusanina piisavalt kaugele jõuab. Tunne on selline, et suusaninad kukuvad üle otsa alla enne kui mina otsani jõuan. Treener: "Vara, väga vara", "Ikka liiga vara", "Pool meetrit liiga vara" jne. jne. Kui kuuendat korda trepist üles tulime tuli kommentaariks: " Noh, hakkab tulema! Vorm läheb teil iga hüppega paremaks!" :D
Ühel hetkel tundus, et oleme päris head ja pilk hakkas üha tihedamini torni poole kiikama. Eks treener sai meie soovist aru ja ühel hetkel kõlaski küsimus: "Noh, plaanite torni ka minna või?"
Mis seal salata, esimene kord tornis olla ja poomil istuda oli ikka täitsa kõhe. Juba poomil istudes ja alla vaadates sain aru, et hoog tuleb päris suur. Kuna Jaanus oli enne mind tervena alla jõudnud, siis ei olnud ka minul kusagile pääsu. "Oota otsani ära" olid treeneri viimased õpetussõnad ja juba ma end poomist lahti lükkasingi. Pots ja olingi all:) Mingist tõukest, lennufaasist ja maandumisest ei olnud juttugi.Edasi läks lõbusamaks. Kiirus ei tundunud enam nii suur ja üha enam julgesin äratõukamisele mõelda. Tahate teada, kui kaugele me lendasime? Päris mitu meetrit! Ausõna:)
Esimene treening lõppes värisevate jalgade ja põksuva sõdamega. Tuli see trepist käimisest või adrenaliinist, ei oskagi öelda. Kindel on see, et see ei jää viimaseks hüppetreeninguks!
Winter X-dream 2009
Sel korral oli tiim stardis segavõistkonnana. Põhjuseks see, et mina polnud väga huvitatud ja Priidul õnnestus haigeks jääda. Õnneks tuli appi esitriatleet Alma, kes aitas Randyl ja Urmol segatiimide võitjana finishisse jõuda.
Palju õnne Alma, Randy ja Urmo!
Palju õnne Alma, Randy ja Urmo!
13. jaan 2009
Tasa! Karu magab!
Nädalavahetusel (10.-11. jaanuaril 2009) toimunud Matkaspordi talvisest seiklusspordiüritusest Icebug 25h on juba palju muljetatud, sestap panen siia kirja vaid valikuliselt oma emotsioone ja kommentaare asetleidnust.
Pealkirja mõtlesin juba rajal välja, aga karudest pisut hiljem.
Proloog = sõbralik algus
I rattasõit: o-tehniliselt lihtne, aga see-eest proovi rattal püsti püsida! Nukralt lagunev imepärane maja metsa sees justkui pärl merepõhjas (Pätsu-aegne Peressaare koolimaja, nagu hiljem selgus), esimene morsetekst (uuh, andis alles pusida!).
No ja siis see viimane ots enne Tudu järve ehk ratta sikutamine üle soise raiesmiku, aeg-ajalt jalg sulpsatamas veeloiku lumekihi all, ikka läbi pajutihnikute ja üle rabamätaste, ja ikka nii, et Sixten kõige ees suunda hoidmas ja jälgi sisse ajamas, tema järel Urmo või mina ja meie selja taga 3 meestevõistkonda vaikselt nohisemas. Viisakad poisid kõik: ei olnud kellelgi kiiret ise ette jälgi tegema, ammugi siis naisterahvast ette trügima! Pealegi vajas seljakotirihm just siis kohendamist, kui eespool mingi tõrge tekkis. Selle imelise idülli rikkus ära minu rahutu meel, pannes ühel hetkel piltlikult käed puusa: einoh einod, tore küll, aga vaheldust tahaks, kaua ma Sixteni selga ikka jõllitan! Hilisemates kroonikates kajastati sellist naiselikku kapriisi muidugi ülikavala taktikalise võttena. Mehed teavad ikka paremini neid strateegiaid ja taktikaid, naised teevad aeg-ajalt lihtsalt seda, mis meeldivam tundub.
Jalgsi kaks tiiru Tudu järve ümbruses
Meile sattus esimesena lõunapoolsem ja nagu hiljem selgus, kauem aega võtnud ring.
Meeldejääv oli seal teekond 2.KPst Tudu järve äärde tagasi: mina oleks tuldud teed tagasi põrutanud, otse Heiti tiimile järele, aga Sixten valis otsevariandi, mis olevat 1,5km lühem.
Aga lühiduse eest maksime sellega, et sumpasime üle põlve puutumatus lumes sookailumätaste vahel terve selle ca 45 min kestnud KPde-vahe. Kirusin seal omaette Sixteni ülitugevat orienteeruja-hinge, mis meid sellele variandile ajas ja tänasin mõttes polaaruurija-Timot laenatud sääriste eest – sügavas jälgedeta lumes ja mitte ainult, olid need asendamatud. Mahalangenud puutüvede üle ukerdades proovisin liikuda eriti ettevaatlikult ja tasa, et karu ei ärkaks, sest end samal ajal tema kasukasse kujutledes oleks ma just sellises kõrvalises ja metsikus kohas endale talveuinakuks sobiliku koopa puujuurikate alla leidnud (olgu mainitud, et neid sobilikke kohti tuli hiljem teisigi). Hinge kosutas ka päikeseloojang avarabal, mis tõi silme ette sarnase valgusemängu Veneetsiast, ja raba imeline vaikus, mida täiuslikkusest eraldas vaid kõrgelt ülelendava lennuki kuma.
Teist ringi alustasime sügavas hämaruses. Sedapuhku oli lihtsam, sest saime kasutada „lohasid” nii nagu teised kasutasid meie eelmise ringi sissetallatud radu. Kulgemist vürtsitas jälle Sixten oma pideva sooviga valida justkui minu kiuste ka siin „oma rada”, aga karu me sellegipoolest üles ei ajanud.
II ratas ja II jalgsietapp
Siis taas rattale, jälle libedus ja vahetuspunkti jõudsime just täpselt siis, kui ma tundsin, et varvastel hakkab kole külm.
Morsetekst ja edasi jalgsietapile, kus ootamatult jõudsime kolmele esitiimile järele. Mõningate ümbermängimistega ent siiski sõbralikult kulgesime edasi Mõedaku poole. Ausõna, ei olnud sel teel meil mingit taktikat, uni oli. Ja natuke väss ka.
Suusatamine Mõedakul
Sihkat-sahkat mööda suusaradu ja muidugi see puljongikeetmine! Rüüpasime potikaanelt imemaitsvat soolast leemekest ja pidasime piknikku. Oleks vaid koht pisut tuulevaiksem olnud, siis polekski sealt vist edasi liikunud! Kell oli umbes pool kaks öösel.
Pärast natukest arupidamist 13.KPs (rohkem numbreid kaardilt ei leidnud!) otsustasime tagasi saabaste juurde suusatada, sest kaardi pealt vaadates suuskadega ratasteni hästi ei saanud. Meie saabudes lahkusid vahetusalast Vaude ja K-J Kalev. Olime pisut ent meeldivalt üllatunud, et meie kakerdamine suusahuntidele eriti alla ei jäänudki, vahetasime jalanõud ja kandsime KPd kaardile. Ja jälle morse, mille lahendamisel ootamatult selgus, et inimene on õppimisvõimeline ka tugevat füüsilist koormust taludes, sest mõningasest morselehe silmitsemisest, sooviga tähtede vahel luua mingeid seoseid, oli kasu olnud, kuna lisaks E, I, S, O, M, T, A ja N tähele olin eelnenud jalgsietapil selgeks saanud ka L, K, P ja R. Neist tähtedest piisas, et seekord tekst ilma sõnastikuta lahendada ( ---/./…/…)!!! Hiljem oli juba kahju, et rohkem morset ei tulnudki.
Jalgsietapp Mõedakult ratasteni kulges omapäi – lõpuks ometi saime omas tempos liikuda! – ent koos nende tavapäraste ja mind ahastusse ajavate „milleks meile sissetrambitud rada, kui me saame oma raja teha! /S.Sild/” hälvetega teevalikutes.
Vahetusalas matemaatikaülesanded (saime 3 viga -> hea, et niigi läits!), riideid juurde ja viimasele rattaetapile.
Viimane ehk 3. rattaetapp
Sellest kaks esimest KP-vahet olid lihtsad ja ühe variandiga, kuid viimasesse, kurikuulsasse tornipunkti oli valikuid rohkem või kes seda nii täpselt teadiski, sest kaart oli ju vana ega pruukinud vastata tegelikkusele. Sixten valis parempoolse variandi, mina ei leidnud põhjust seda laita, sest midagi paremat kaardilt ka ei leidnud. Metsateedel oli ikka see tuttav kitsas autorattajälg, mis kord külmunud, kord lahtise lumega. Ei jaksanud enam üldse ja väsimusest oli ka tasakaal kehvemaks läinud. Kukkusin korra ja sain haiget, sinikas(-d) tuleb nagunii. Ikka veel ei olnud ilm valgeks läinud, Urmo punane tagatuli oli kuskil silmapiiril ees, Sixteni oma kord kaugemal, kord lähemal.
Väike vaidlus enne metsateelt torniteele pööramist – mina oleks läinud esimese teeotsa juurest, sest see oli nii sümpaatse välimusega, kuigi jah, sel oli puutumatu lumekate, aga KPni oli sealt lühem kui järgmisest teest, mille seisukorda me ju ei teadnud (mõnikord on iga meeter arvel ka, eks!), aga Sixten ajas vastu ja nii sõitsime edasi. Järgmist teed mööda olid kohtunikud arvatavasti punkti viinud, nii et mingi autojälg, mida mööda ratast lükata, oli ees, ise sumpasime kõrval lumes. Oi, kuidas ma ei jaksanud lumelörtsist ratast lükata ega tassida ja torni ei tulnud ega tulnud. Natuke, aga mitte oluliselt aitas flirtimine mõttega, et vähemalt teisi rattajälgi meil ees ei ole, seega kas: a) Vaude ja K-J Kalev on leidnud eriti kavala tee, näiteks teavad mingit laudteed rabas, mida kaardil pole ja on juba ammu finishis, või b) on sõbrad-võistluskaaslased endile kahjuks vee peale tõmmanud mingi „eriti kavala” teevalikuga.
Kuna rajal oli ennegi olnud hetki, kus arvasime, et siit ei ole keegi enne läinud, aga need kõik olid osutunud meelepetteks, siis ei andnud selline hädavale lihastele erilist tööindu juurde. Viimased 300m raba servas olid õige rasked.
Vaatlustorn
Ja siis ta tuli, see torn! Imeilus. Ja mis põhiline – puutumatu ja puhas vaenlase tegutsemisjälgedest. Urmo sõitis hooga kohe torni alt läbi! Meie hõigume, et kussa lähed, punkt peab ju siin olema, torni tipus loomulikult! Urmo haaras mu ratta selga ja – üles! Aga õige pea kostus sealt appihüüe: ratas ei mahu viimase korruse põrandaaugust läbi! Seda ma arvasin, seda ma aimasin terve selle ratta-etapi, et siin on mingi kala!, leidsin oluliseks oma imelist sisetunnet teistelegi tutvustada. Seejärel andsin torni kõige esimest ja lihtsamat juhtnööri, mis pähe tuli: tõsta ratas väljastpoolt torni piirdeid, ma tulen kohe appi. Kui ma üles jõudsin, oli Urmo juba rattaga punktis. Alla tulime ka nii, et ratas liikus torni „väliskülge” pidi käest kätte ja meie kolmekesi mööda treppe, ei viitsinud köit otsima hakata. Vahepeal jõudis Sixten veel laudtee skeemilt (mis loomulikult oli esitatud 180 kraadi vales asendis!) välja deshifreerida, et see laudtee viib ühe lõkkeplatsi juurde, kust me eelmisel õhtupimedusel olime mööda jooksnud, aga sealt saab juba mööda sõidetavat teed Tudule.
Hakkas kiire
Võtsime siis suuna rõõmsalt ja rahulikult kodu poole, rattaid raba laudtee kõrval lumes veeretades-tassides kui ca 7 min pärast hakkasid eest puude vahelt vastutulevad tulukesed paistma. Uskumatu, aga tõsi, kaks meestevõistkonda – Vaude ja K-J Kalev rebisid rind-rinnas "esikoha" pärast viimase punkti poole ehk sinna, kust me just tulime! Ja siis hakkas ka meil kiire: matkarada juurikate vahel oli lõpmatu (2-3 km?!), ratas sigaraske, väsimus selline, et viskaks kohe pikali, mitte ei istuks lihtsalt maha, ja „vaenlane” nagu arvata, oli üsna „tige”. Pealegi oli vastutulnud tiimidel kolme mehe peale laudteele kaasa võetud vaid see üks SI-pulgaga ratas, seega said nad tassimise-lükkamise koormust jagada ja tõtt-öelda oli nende jooksusamm minu liikumisega võrreldes üsna muljetavaldav.
Ma ei mäleta, mil moel, aga ükskord sai ka matkarada läbi, ja ma uskusin, et kui meid enne selle lõppu pole kinni püütud, siis on meil veel lootust, kuigi finishini Tudu koolimajas jäi veel ca 6 km põldudevahelist teed, mis ei olnud lihtsalt konarlikus-lainetavas lausjääs, vaid ka vesine. Sel teel ootas meid paar kukkumist ja napp pääsemine Sixteni ratta käiguvahetaja ja/või kodarate lõhkumisest. Aga raskused ongi need, mis elule sügavust annavad (seega meenutustele värvi ;) ja meie iseloome voolivad. (Refereeritud muuseas eilsest hommikupalvusest, ma lisasin vaid selle järelduse memuaaride kohta ;)
Tudusse sisse sõites viskasime juba omavahel nalja, et põneva 2.-3.koha lõpuheitluse vaatamise huvis tulime pisut varem kohale. Nagu hiljem selgus - oma 12 minutit lausa! Mina panin panused K-J Kalevile, aga meie meelehärmiks oli vaatetorni augu ülesande erinev insener-tehniline lahendamine teinud lõppjärjestuses oma töö, nii et finishikaare all oli 2. ja 3. koha vahe juba pea 20 minutit.
Matkaspordi suvine 36h üritus saab toimuma 5.-7. juunini Saaremaal. Kadakad, merekohin, laksuv laine... kõlab romantiliselt, nii et mine tea!
Pealkirja mõtlesin juba rajal välja, aga karudest pisut hiljem.
Proloog = sõbralik algus
I rattasõit: o-tehniliselt lihtne, aga see-eest proovi rattal püsti püsida! Nukralt lagunev imepärane maja metsa sees justkui pärl merepõhjas (Pätsu-aegne Peressaare koolimaja, nagu hiljem selgus), esimene morsetekst (uuh, andis alles pusida!).
No ja siis see viimane ots enne Tudu järve ehk ratta sikutamine üle soise raiesmiku, aeg-ajalt jalg sulpsatamas veeloiku lumekihi all, ikka läbi pajutihnikute ja üle rabamätaste, ja ikka nii, et Sixten kõige ees suunda hoidmas ja jälgi sisse ajamas, tema järel Urmo või mina ja meie selja taga 3 meestevõistkonda vaikselt nohisemas. Viisakad poisid kõik: ei olnud kellelgi kiiret ise ette jälgi tegema, ammugi siis naisterahvast ette trügima! Pealegi vajas seljakotirihm just siis kohendamist, kui eespool mingi tõrge tekkis. Selle imelise idülli rikkus ära minu rahutu meel, pannes ühel hetkel piltlikult käed puusa: einoh einod, tore küll, aga vaheldust tahaks, kaua ma Sixteni selga ikka jõllitan! Hilisemates kroonikates kajastati sellist naiselikku kapriisi muidugi ülikavala taktikalise võttena. Mehed teavad ikka paremini neid strateegiaid ja taktikaid, naised teevad aeg-ajalt lihtsalt seda, mis meeldivam tundub.
Jalgsi kaks tiiru Tudu järve ümbruses
Meile sattus esimesena lõunapoolsem ja nagu hiljem selgus, kauem aega võtnud ring.
Meeldejääv oli seal teekond 2.KPst Tudu järve äärde tagasi: mina oleks tuldud teed tagasi põrutanud, otse Heiti tiimile järele, aga Sixten valis otsevariandi, mis olevat 1,5km lühem.
Aga lühiduse eest maksime sellega, et sumpasime üle põlve puutumatus lumes sookailumätaste vahel terve selle ca 45 min kestnud KPde-vahe. Kirusin seal omaette Sixteni ülitugevat orienteeruja-hinge, mis meid sellele variandile ajas ja tänasin mõttes polaaruurija-Timot laenatud sääriste eest – sügavas jälgedeta lumes ja mitte ainult, olid need asendamatud. Mahalangenud puutüvede üle ukerdades proovisin liikuda eriti ettevaatlikult ja tasa, et karu ei ärkaks, sest end samal ajal tema kasukasse kujutledes oleks ma just sellises kõrvalises ja metsikus kohas endale talveuinakuks sobiliku koopa puujuurikate alla leidnud (olgu mainitud, et neid sobilikke kohti tuli hiljem teisigi). Hinge kosutas ka päikeseloojang avarabal, mis tõi silme ette sarnase valgusemängu Veneetsiast, ja raba imeline vaikus, mida täiuslikkusest eraldas vaid kõrgelt ülelendava lennuki kuma.
Teist ringi alustasime sügavas hämaruses. Sedapuhku oli lihtsam, sest saime kasutada „lohasid” nii nagu teised kasutasid meie eelmise ringi sissetallatud radu. Kulgemist vürtsitas jälle Sixten oma pideva sooviga valida justkui minu kiuste ka siin „oma rada”, aga karu me sellegipoolest üles ei ajanud.
II ratas ja II jalgsietapp
Siis taas rattale, jälle libedus ja vahetuspunkti jõudsime just täpselt siis, kui ma tundsin, et varvastel hakkab kole külm.
Morsetekst ja edasi jalgsietapile, kus ootamatult jõudsime kolmele esitiimile järele. Mõningate ümbermängimistega ent siiski sõbralikult kulgesime edasi Mõedaku poole. Ausõna, ei olnud sel teel meil mingit taktikat, uni oli. Ja natuke väss ka.
Suusatamine Mõedakul
Sihkat-sahkat mööda suusaradu ja muidugi see puljongikeetmine! Rüüpasime potikaanelt imemaitsvat soolast leemekest ja pidasime piknikku. Oleks vaid koht pisut tuulevaiksem olnud, siis polekski sealt vist edasi liikunud! Kell oli umbes pool kaks öösel.
Pärast natukest arupidamist 13.KPs (rohkem numbreid kaardilt ei leidnud!) otsustasime tagasi saabaste juurde suusatada, sest kaardi pealt vaadates suuskadega ratasteni hästi ei saanud. Meie saabudes lahkusid vahetusalast Vaude ja K-J Kalev. Olime pisut ent meeldivalt üllatunud, et meie kakerdamine suusahuntidele eriti alla ei jäänudki, vahetasime jalanõud ja kandsime KPd kaardile. Ja jälle morse, mille lahendamisel ootamatult selgus, et inimene on õppimisvõimeline ka tugevat füüsilist koormust taludes, sest mõningasest morselehe silmitsemisest, sooviga tähtede vahel luua mingeid seoseid, oli kasu olnud, kuna lisaks E, I, S, O, M, T, A ja N tähele olin eelnenud jalgsietapil selgeks saanud ka L, K, P ja R. Neist tähtedest piisas, et seekord tekst ilma sõnastikuta lahendada ( ---/./…/…)!!! Hiljem oli juba kahju, et rohkem morset ei tulnudki.
Jalgsietapp Mõedakult ratasteni kulges omapäi – lõpuks ometi saime omas tempos liikuda! – ent koos nende tavapäraste ja mind ahastusse ajavate „milleks meile sissetrambitud rada, kui me saame oma raja teha! /S.Sild/” hälvetega teevalikutes.
Vahetusalas matemaatikaülesanded (saime 3 viga -> hea, et niigi läits!), riideid juurde ja viimasele rattaetapile.
Viimane ehk 3. rattaetapp
Sellest kaks esimest KP-vahet olid lihtsad ja ühe variandiga, kuid viimasesse, kurikuulsasse tornipunkti oli valikuid rohkem või kes seda nii täpselt teadiski, sest kaart oli ju vana ega pruukinud vastata tegelikkusele. Sixten valis parempoolse variandi, mina ei leidnud põhjust seda laita, sest midagi paremat kaardilt ka ei leidnud. Metsateedel oli ikka see tuttav kitsas autorattajälg, mis kord külmunud, kord lahtise lumega. Ei jaksanud enam üldse ja väsimusest oli ka tasakaal kehvemaks läinud. Kukkusin korra ja sain haiget, sinikas(-d) tuleb nagunii. Ikka veel ei olnud ilm valgeks läinud, Urmo punane tagatuli oli kuskil silmapiiril ees, Sixteni oma kord kaugemal, kord lähemal.
Väike vaidlus enne metsateelt torniteele pööramist – mina oleks läinud esimese teeotsa juurest, sest see oli nii sümpaatse välimusega, kuigi jah, sel oli puutumatu lumekate, aga KPni oli sealt lühem kui järgmisest teest, mille seisukorda me ju ei teadnud (mõnikord on iga meeter arvel ka, eks!), aga Sixten ajas vastu ja nii sõitsime edasi. Järgmist teed mööda olid kohtunikud arvatavasti punkti viinud, nii et mingi autojälg, mida mööda ratast lükata, oli ees, ise sumpasime kõrval lumes. Oi, kuidas ma ei jaksanud lumelörtsist ratast lükata ega tassida ja torni ei tulnud ega tulnud. Natuke, aga mitte oluliselt aitas flirtimine mõttega, et vähemalt teisi rattajälgi meil ees ei ole, seega kas: a) Vaude ja K-J Kalev on leidnud eriti kavala tee, näiteks teavad mingit laudteed rabas, mida kaardil pole ja on juba ammu finishis, või b) on sõbrad-võistluskaaslased endile kahjuks vee peale tõmmanud mingi „eriti kavala” teevalikuga.
Kuna rajal oli ennegi olnud hetki, kus arvasime, et siit ei ole keegi enne läinud, aga need kõik olid osutunud meelepetteks, siis ei andnud selline hädavale lihastele erilist tööindu juurde. Viimased 300m raba servas olid õige rasked.
Vaatlustorn
Ja siis ta tuli, see torn! Imeilus. Ja mis põhiline – puutumatu ja puhas vaenlase tegutsemisjälgedest. Urmo sõitis hooga kohe torni alt läbi! Meie hõigume, et kussa lähed, punkt peab ju siin olema, torni tipus loomulikult! Urmo haaras mu ratta selga ja – üles! Aga õige pea kostus sealt appihüüe: ratas ei mahu viimase korruse põrandaaugust läbi! Seda ma arvasin, seda ma aimasin terve selle ratta-etapi, et siin on mingi kala!, leidsin oluliseks oma imelist sisetunnet teistelegi tutvustada. Seejärel andsin torni kõige esimest ja lihtsamat juhtnööri, mis pähe tuli: tõsta ratas väljastpoolt torni piirdeid, ma tulen kohe appi. Kui ma üles jõudsin, oli Urmo juba rattaga punktis. Alla tulime ka nii, et ratas liikus torni „väliskülge” pidi käest kätte ja meie kolmekesi mööda treppe, ei viitsinud köit otsima hakata. Vahepeal jõudis Sixten veel laudtee skeemilt (mis loomulikult oli esitatud 180 kraadi vales asendis!) välja deshifreerida, et see laudtee viib ühe lõkkeplatsi juurde, kust me eelmisel õhtupimedusel olime mööda jooksnud, aga sealt saab juba mööda sõidetavat teed Tudule.
Hakkas kiire
Võtsime siis suuna rõõmsalt ja rahulikult kodu poole, rattaid raba laudtee kõrval lumes veeretades-tassides kui ca 7 min pärast hakkasid eest puude vahelt vastutulevad tulukesed paistma. Uskumatu, aga tõsi, kaks meestevõistkonda – Vaude ja K-J Kalev rebisid rind-rinnas "esikoha" pärast viimase punkti poole ehk sinna, kust me just tulime! Ja siis hakkas ka meil kiire: matkarada juurikate vahel oli lõpmatu (2-3 km?!), ratas sigaraske, väsimus selline, et viskaks kohe pikali, mitte ei istuks lihtsalt maha, ja „vaenlane” nagu arvata, oli üsna „tige”. Pealegi oli vastutulnud tiimidel kolme mehe peale laudteele kaasa võetud vaid see üks SI-pulgaga ratas, seega said nad tassimise-lükkamise koormust jagada ja tõtt-öelda oli nende jooksusamm minu liikumisega võrreldes üsna muljetavaldav.
Ma ei mäleta, mil moel, aga ükskord sai ka matkarada läbi, ja ma uskusin, et kui meid enne selle lõppu pole kinni püütud, siis on meil veel lootust, kuigi finishini Tudu koolimajas jäi veel ca 6 km põldudevahelist teed, mis ei olnud lihtsalt konarlikus-lainetavas lausjääs, vaid ka vesine. Sel teel ootas meid paar kukkumist ja napp pääsemine Sixteni ratta käiguvahetaja ja/või kodarate lõhkumisest. Aga raskused ongi need, mis elule sügavust annavad (seega meenutustele värvi ;) ja meie iseloome voolivad. (Refereeritud muuseas eilsest hommikupalvusest, ma lisasin vaid selle järelduse memuaaride kohta ;)
Tudusse sisse sõites viskasime juba omavahel nalja, et põneva 2.-3.koha lõpuheitluse vaatamise huvis tulime pisut varem kohale. Nagu hiljem selgus - oma 12 minutit lausa! Mina panin panused K-J Kalevile, aga meie meelehärmiks oli vaatetorni augu ülesande erinev insener-tehniline lahendamine teinud lõppjärjestuses oma töö, nii et finishikaare all oli 2. ja 3. koha vahe juba pea 20 minutit.
Matkaspordi suvine 36h üritus saab toimuma 5.-7. juunini Saaremaal. Kadakad, merekohin, laksuv laine... kõlab romantiliselt, nii et mine tea!
11. jaan 2009
Palju õnne, tiimikaaslased!
Rõõm on tõdeda, et ISC Adventure Team on endiselt võidulainel! Käesoleval nädalavahetusel toimus Eesti ainuke talvine seiklusspordivõistlus- Icebug 25h 2009, mille võitis taaskord ISC Adventure Team. Võidule lisab väärtust see, et sel korral oli tiim väljas segavõistkonnana, aga vaatamata sellele näidati meestevõistkondadele koht kätte!
Palju õnne Urmo, Sixten ja Maret!
Palju õnne Urmo, Sixten ja Maret!
29. okt 2008
Võnnu alt võiduga ehk traditsioone peab hoidma
Kuna traditsioonilise Raid.lv veloralli aeg (8.-9.nov) sel aastal pooltele meie võistkonnast ei sobinud – Sixten korraldab samal ajal 20. (!) klubimatshi ja Maret turistib Veneetsias, siis valisime oma traditsiooniliseks sügiseseks seikluseks hoopis kaks nädalat varasema, VXi (loe: Kristaps Liepiņš’i) poolt korraldatud ürituse, milleks oli remix 5a tagusest võistlusest Cesises. Kuna eelmisel korral meist keegi sellel võistlusel ei osalenud, siis oli meie poolt tegemist täiesti ausa ja uudse ettevõtmisega, ja isegi sellel maastikuosal, kus Sixten 12a tagasi MK kulla sai, ei hõiganud ta kordagi, et siin ma olen varem olnud!
Võistluskeskuseks oli Koiva (Gauja) jõe kaldal asuv endine NL sõjaväe spordi- ja puhkebaas, mis leidis nähtavasti rakendust ka tänapäeval, kuigi osaliselt oli sisustus jäänud 20a tagusesse seisu.
Rada algas kell 22 jooksuga, 3KP ca 1h. Aga kõigepealt pidime üles otsima männi, mille külge oli kinnitatud meie numbriga legendikaart. Et asi päris noppimiseks ei läheks, oli see torgatud 3m kõrgusele.
Võistluskeskuseks oli Koiva (Gauja) jõe kaldal asuv endine NL sõjaväe spordi- ja puhkebaas, mis leidis nähtavasti rakendust ka tänapäeval, kuigi osaliselt oli sisustus jäänud 20a tagusesse seisu.
Rada algas kell 22 jooksuga, 3KP ca 1h. Aga kõigepealt pidime üles otsima männi, mille külge oli kinnitatud meie numbriga legendikaart. Et asi päris noppimiseks ei läheks, oli see torgatud 3m kõrgusele.
Pärast soojendavat jooksuringi oli valida, kumb rattaring esimesena võtta, võtsime nr 2, mille keskel oli lisaülesanne - köieronimine. 
Tegemist oli korraliku seikluspargiga, kus kaks liiget saadeti pikemale rajale ja kaks lühemale. Kell oli siis 1 paiku öösel, ilm kottpime ja üsna tuuline. Kõrgust – kui ka oleks tahtnud - ei saanud karta, sest maad ei olnud näha! Turnimist ei takistanud õnneks ka mu viimasest Xdreamist (rattaga kukkumisest) endiselt hell ja paistes 9.ribi.
Selles ülesandes nägime ka vahet järgmistega – see oli umbes 10-15 minutit.
Pärast ronimist sõitsime veel natuke rattaga ja umbes 2 paiku öösel jõudsime kanuuharjutusse. See oli lühike (3 KP), aga tehniliselt päris nõudlik:
1 KP: neljakesi kipakas kanuus, kus aerusid kolm paari, tuli sõita jõe keskele ning hoida üsna tugevas voolus kanuud sillatala juures paigal, st köisredelist kinni, seni kuni üks meist mööda redelit üles ronib ja KP komposteerib.
Teine kanuupunkt oli kaugemal, Koiva lisajõe harul. Sinna kanuutasime vastuvoolu, kõik läks õnneks.
3.KP: tagasiteel tuli teise sillaposti juures kanuu vastuvoolu keerata, sellest välja astuda – vee alt paistis õnneks sillatalaplatvorm, kus kahekesi seistes „pätipuki” abil komposteerida küünis, ja uuesti kanuusse istudes ning vooluga võideldes kanuuga turvaliselt randuda.
Autasustamisel pidas nii mõnigi tiim vajalikuks ära märkida, et neil õnnestus kanuuetapp kuivade riietega sooritada. Meil ka, kuigi ümberminek oli paar korda üsna lähedal. Siiski olevat üks Läti tiim peakorraldajalt pärast kanuud väga emotsionaalselt küsinud: kas te mõtlesite ikka PEAGA, kui sellised kanuupunktid panite?!! ;)
Tuleb tunnistada, et selline emotsionaalsus mind isiklikult lätlaste puhul üllatas. Korraldaja aga kommenteeris, et jah, mõtlesin küll ja sealjuures nägin veel suurt vaeva, et huvitav ülesanne välja mõelda! ;)
Igatahes sõitsime seejärel jälle rattaga, kõigepealt võistluskeskusesse, kust rattalegend jälle pihta hakkas. Otse baasi väravate ees õnnestus mul teeauku sõita ja üle lenksu lennata. Natuke oigasin ja siis sõitsime edasi. Seekord viis rada teisele poole, keerutasime Koiva jõe kõrgetel kallastel, teiste hulgas oli punkt Kotkakaljudel (läti k Ērgļu klintis; kuna sealt avanevat vaadet ei näinud pimeduse tõttu, siis tuleb veel kindlasti tagasi minna!)
Koiva kallastel olid kummalised rajad liivakivi sisse aegade jooksul tekkinud, mis viis mõtted muistsetele liivlastele, kes näiteks vaala vaagnaluust bobikelgu eellasega mäest alla sõitsid… Sellised mõtted siis öösel tuules kohisevate mändide all ratast lükates ja treppidest tassides.
2 tunni pärast jõudsime jalgsiülesande algusesse, mis oli ca 5 km pikk: "otsige üles KP legendiga "puu vee kohal" ja n-kogus peidetud KPsid samas Gauja lisajõe orus. Kui raudteesilla alla välja jõuate, siis olete juba KPst möödas."
Turnisime seetõttu mööda selle lisajõekese kõrgeid kaldaid, mahalangenuid puid, soid ja tihnikuid. Õnneks olid paljud tiimid valinud selle ringi esimeseks ja olid meie jaoks juba mõned jäljed sisse trampinud.
Seejärel põrutasime rattaga edasi ja jõudsime uuesti sinna kanuu algusesse (SF3) ja kuna meil oli juba kanuu sooritatud, siis saime valge paberilehe KP rõngastega ja pidime need KPde kohad kaardile kandma. See oli päris huvitav ülesanne, Kristaps juba rõõmustas, et leidis nipi, kuidas meid pidurdada, aga ei midagi - lõpuks saime ikkagi hakkama, kasutades käepäraste vahenditega valmistatud sirklit.
Need 7 KPd pidime läbima suvalises järjekorras, sealjuures üks KP asus 15m kõrgusel kase otsas, millest me esialgu alt mööda sõitsime – ei taibanud pead nii kuklasse ajada ja valgeks oli ka selleks ajaks läinud (kell sai siis just 8 (uue aja järgi 7) – valge punktileht ei paistnud valge taeva taustalt välja ja helkurribad ka ei säranud nagu pimedas.
Uuesti SF3 jõudes oli selge, et saabusime esimestena ja viimane 2-3km baasi oli vaid vormistamise küsimus.
Finishis ootas soe dušš ja saun, maitsev supp ja suur kringel. Ja mis kõige mõnusam - voodi magamiskotiga.
Kokkuvõtteks: on äärmiselt mõnus lõpetada hooaega eranditult positiivsete emotsioonidega: maastik ilus, korraldus ladus, legendid õiged, lisaülesanded huvitavad, ilm suurepärane ja kaaslased parimad!
6 esimese koha tulemused (startis 34 võistkonda):
1. ISC Adventure Team (21) 89p/11st.07min. EST
Sixten Sild; Randy Korb, Maret Vaher; Alar Viitmaa
2. Elita (13)89p/12st.20min.LAT
Jānis Blanks; Reinis Zobens; Dace Traniņa; Kristaps Epners
3. ViXotāji (3) 89p/12st.24min. LAT
Raimonds Lapiņš; Māra Leitāne; Romāns Evarts; Konstantīns Smotrovs
4. 4 slapji krekli / HY (34) 89p/12st.57min. LAT
Gvido Sabulis; Guntars Mankuss; Agnese Grūbe; Sandis Nete
5. EBIKE / SK Mežaparks (36) 89p/12st.59min. LAT
Jānis Ansabergs; Andris Ansabergs; Ieva Ansaberga; Mārtiņš Līsmanis
6. Rumakss (18) 89p/13st.38min. LAT
Gints Ērmanis; Aigars Eriņš; Baiba Zvirbule; Jānis Balodis
Meeleolukaid pilte leiab siit.
Tulemused tulevad kunagi siia.
Selles ülesandes nägime ka vahet järgmistega – see oli umbes 10-15 minutit.
Pärast ronimist sõitsime veel natuke rattaga ja umbes 2 paiku öösel jõudsime kanuuharjutusse. See oli lühike (3 KP), aga tehniliselt päris nõudlik:
1 KP: neljakesi kipakas kanuus, kus aerusid kolm paari, tuli sõita jõe keskele ning hoida üsna tugevas voolus kanuud sillatala juures paigal, st köisredelist kinni, seni kuni üks meist mööda redelit üles ronib ja KP komposteerib.
Teine kanuupunkt oli kaugemal, Koiva lisajõe harul. Sinna kanuutasime vastuvoolu, kõik läks õnneks.
3.KP: tagasiteel tuli teise sillaposti juures kanuu vastuvoolu keerata, sellest välja astuda – vee alt paistis õnneks sillatalaplatvorm, kus kahekesi seistes „pätipuki” abil komposteerida küünis, ja uuesti kanuusse istudes ning vooluga võideldes kanuuga turvaliselt randuda.
Autasustamisel pidas nii mõnigi tiim vajalikuks ära märkida, et neil õnnestus kanuuetapp kuivade riietega sooritada. Meil ka, kuigi ümberminek oli paar korda üsna lähedal. Siiski olevat üks Läti tiim peakorraldajalt pärast kanuud väga emotsionaalselt küsinud: kas te mõtlesite ikka PEAGA, kui sellised kanuupunktid panite?!! ;)
Tuleb tunnistada, et selline emotsionaalsus mind isiklikult lätlaste puhul üllatas. Korraldaja aga kommenteeris, et jah, mõtlesin küll ja sealjuures nägin veel suurt vaeva, et huvitav ülesanne välja mõelda! ;)
Igatahes sõitsime seejärel jälle rattaga, kõigepealt võistluskeskusesse, kust rattalegend jälle pihta hakkas. Otse baasi väravate ees õnnestus mul teeauku sõita ja üle lenksu lennata. Natuke oigasin ja siis sõitsime edasi. Seekord viis rada teisele poole, keerutasime Koiva jõe kõrgetel kallastel, teiste hulgas oli punkt Kotkakaljudel (läti k Ērgļu klintis; kuna sealt avanevat vaadet ei näinud pimeduse tõttu, siis tuleb veel kindlasti tagasi minna!)
Koiva kallastel olid kummalised rajad liivakivi sisse aegade jooksul tekkinud, mis viis mõtted muistsetele liivlastele, kes näiteks vaala vaagnaluust bobikelgu eellasega mäest alla sõitsid… Sellised mõtted siis öösel tuules kohisevate mändide all ratast lükates ja treppidest tassides.
2 tunni pärast jõudsime jalgsiülesande algusesse, mis oli ca 5 km pikk: "otsige üles KP legendiga "puu vee kohal" ja n-kogus peidetud KPsid samas Gauja lisajõe orus. Kui raudteesilla alla välja jõuate, siis olete juba KPst möödas."
Turnisime seetõttu mööda selle lisajõekese kõrgeid kaldaid, mahalangenuid puid, soid ja tihnikuid. Õnneks olid paljud tiimid valinud selle ringi esimeseks ja olid meie jaoks juba mõned jäljed sisse trampinud.
Seejärel põrutasime rattaga edasi ja jõudsime uuesti sinna kanuu algusesse (SF3) ja kuna meil oli juba kanuu sooritatud, siis saime valge paberilehe KP rõngastega ja pidime need KPde kohad kaardile kandma. See oli päris huvitav ülesanne, Kristaps juba rõõmustas, et leidis nipi, kuidas meid pidurdada, aga ei midagi - lõpuks saime ikkagi hakkama, kasutades käepäraste vahenditega valmistatud sirklit.
Need 7 KPd pidime läbima suvalises järjekorras, sealjuures üks KP asus 15m kõrgusel kase otsas, millest me esialgu alt mööda sõitsime – ei taibanud pead nii kuklasse ajada ja valgeks oli ka selleks ajaks läinud (kell sai siis just 8 (uue aja järgi 7) – valge punktileht ei paistnud valge taeva taustalt välja ja helkurribad ka ei säranud nagu pimedas.
Uuesti SF3 jõudes oli selge, et saabusime esimestena ja viimane 2-3km baasi oli vaid vormistamise küsimus.
Finishis ootas soe dušš ja saun, maitsev supp ja suur kringel. Ja mis kõige mõnusam - voodi magamiskotiga.
Kokkuvõtteks: on äärmiselt mõnus lõpetada hooaega eranditult positiivsete emotsioonidega: maastik ilus, korraldus ladus, legendid õiged, lisaülesanded huvitavad, ilm suurepärane ja kaaslased parimad!
6 esimese koha tulemused (startis 34 võistkonda):
1. ISC Adventure Team (21) 89p/11st.07min. EST
Sixten Sild; Randy Korb, Maret Vaher; Alar Viitmaa
2. Elita (13)89p/12st.20min.LAT
Jānis Blanks; Reinis Zobens; Dace Traniņa; Kristaps Epners
3. ViXotāji (3) 89p/12st.24min. LAT
Raimonds Lapiņš; Māra Leitāne; Romāns Evarts; Konstantīns Smotrovs
4. 4 slapji krekli / HY (34) 89p/12st.57min. LAT
Gvido Sabulis; Guntars Mankuss; Agnese Grūbe; Sandis Nete
5. EBIKE / SK Mežaparks (36) 89p/12st.59min. LAT
Jānis Ansabergs; Andris Ansabergs; Ieva Ansaberga; Mārtiņš Līsmanis
6. Rumakss (18) 89p/13st.38min. LAT
Gints Ērmanis; Aigars Eriņš; Baiba Zvirbule; Jānis Balodis
Meeleolukaid pilte leiab siit.
Tulemused tulevad kunagi siia.
Tellimine:
Postitused (Atom)
