Adrenaliin!

Eile täitus kaks nädalat meie esimesest treeningust suusahüpajatena. Siiani olin neljal treeningul nühkinud väikest mäge ja oli tagumine aeg astuda samm edasi. Väike samm inimkonnale, suur samm minule:)

Trenn algas tavapärasteks saanud 17-19 meetriste hüpetega väiksel mäel. Kui siiani oli see päris põnev olnud, siis täna tabasin end pidevalt suurt mäge piilumas. Peale neljandat hüpet arvasin, et aeg on küps. Sõitsin kaks korda suure nõlva ja seejärel ronisin torni. Jaanus muidugi masseeris kõrval: " Suurest ongi palju lihtsam hüpata" "Ei, ei, hoog pole üldse suur. Ainult natuke suurem kui väiksel mäel" jne:)

Mis seal salata, poomil istudes oli natuke hirmus küll. Kogu Mustamäe on nagu peo peal, üleval on täiesti vaikne, maapealsed hääled sinna eriti ei kosta. Suure mäe torn tundus palju järsemana, kui väiksel ja oi kui palju see pikem oli. Teades kui hästi rajakattena kasutatav alumiiniumprofiil libiseb kujutasin umbes ette milline hoog otsal on.

Poomil istudes tagasiteed enam ei ole. Õigemini tagasitee on küll olemas, aga see ei vii edasi. Tagasitee oleks viinud mind tagasi, tagasi väikesele mäele, tagasi väikeste hüpete juurde, tagasi 10 aastaste poiste ja tüdrukute juurde, kes hüppavad vahest kaugemale kui mina:)

Seega jäin poomile istuma ja tõstsin käe, et saada hüppeks luba. Järgmisel hetkel olin juba poomist lahti ja tundsin võimast kiirendust. Esimesel korral tundub nagu kukuks kusagilt kontrollimatult alla. Erinevalt mäesuusatamisest, kus kiirust on väga lihtne kontrollida asendist välja tulemisega või koguni suuskadega pidurdades, on hoovõturennis võimatu kiiruse kontrollimiseks midagi ette võtta.

Otsani jõudes olin ilmselt juba nii hirmul, et unustasin ära kõik, mis nelja trennikorraga väiksel mäel õppinud olin. Edasi liikumisest ja asendi võtmisest ei tulnud midagi välja. Otse vastupidi- üle otsa sõites liikusin vist hoopis tagasi:) Miks treener muidu ütles, et tal pidi mu hüpet (loe: käkerdist) vaadates süda seisma jääma. Aga ma jäin püsti! Eh, käkitegu!

Adrenaliin valgus laiali üle kogu keha ja tõi teadmise, kui lähedal ma olin kukkumisele olnud. Seda tunnet ei leevendanud ka treeneri monoloog kõige selle kohta, mida olin valesti teinud.

Teadsin, et sellest kummalisest tundest ja hirmust lahti saamiseks pean vähemalt korra veel torni minema. Teisel korral olin juba nii tubli, et otsani jõudes olin suutnud hoida meeles pisikese osa treeneri nõuannetest. Aga sellest pisikesest osast piisas, et minu õhulend oli märgatavalt kindlam ja turvalisem. Edasi läks palju lihtsamaks- harjusin kiirusega, igal korral üritasin pisut rohkem õiget asenidt säilitada ja ennast õiges suunas liikuma lükata.

Hüpped 3,4 ja 5 läksid järjest mõnusamaks. Iga korraga tunnetasin toimuvat üha rohkem ja ilmselt suutsin seeläbi ka oma tegevust paremini kontrollida. Iga korraga kadus killuke ebakindlusest.

Hetkel tundub, et kõige keerulisemaks osutub õigete liikumiste tegemine õigel ajahetkel. Enamus liikumised on seistes või väikesel kiirusel tehes ilmselt suhteliselt lihtsad, aga suurel kiirusel üsna keerulised. Jaanus mõõtis oma GPSiga suurimaks kiiruseks ca 80-85 km tunnis. Kui kiirus tõesti nii suur on, siis ma imesta miks kõik asjad nii kiiresti juhtuvad ja mõtlemiseks väga palju aega ei anta:)

Supper hea tunne, et see samm nüüd tehtud on. Suur mägi on ikka kirjeldamatult võimsam elamus! Loomulikult tuleb ka edaspidi väikestel mägedel edasi hüpata, kuna seal on vist lihtsam tehnikat omandada, aga vähemalt on nüüd võimalik edasi mõelda... Tehvandi K90, Lahti K120, Planica K-185.... Ah, nüüd vist sattusin veits hoogu;)