15. märts 2009

Kuld!

Täna toimusid veteranide EMV suusahüpetes. Võistlused toimusid Nõmmel ja hüpati K-50 ja K-25 mägedelt. Ühtlasi oli tegemist ka 4 hüppemäe turnee avaetapiga.

Võistlus algas suurel mäel. Kirjas oli 5 veterani. Kolm neist olid maailmameistrid või vähemalt medalimehed- Peep Heinla kahekordne maailmameister (hüppab nauditavas paraleelstiilis), Magnus Vaht tuli nädalapäevad tagasi Rupholdingus K-40 mäel maailmameistriks suusahüpetes ja tema vend Alan Vaht võitis hõbeda kahevõistluses. See veteranide MM-i värk tundus algul muidugi veits kummaline. "Ah, kindlasti mingid endised läbikukkunud suusahüppajad teevad pulli". Aga Rupholdingu protokolle vaadates leiab sealt päris palju hiljutisi staare. Näiteks sellised tüübid nagu Andreas Goldberger ja Andreas Widhölzl olid veel mõned aastad tagasi päris teravad suusahüppajad. Ja siis peale MMi medalimeeste mina ja Jaanus. Kellel ei ole ühtegi tiitlit. Veel:)

Lootusi eriti kõrgele ei seadnud. Teadsin, et ega ma üle öö hüppama pole õppinud ja oma 30 meetriste potsatustega suuri tegusid ei tee. Proovivoorus sõitsin peaaegu üle otsa. Pelgasin hommikul sadanud värsket sulalund mis nõlval pisut kinni võttis. Polnud ju meie suusad floori klotsiga ette valmistatud nagu ässadel:)

Võistlushüppetel üritasin pisut julgemalt, aga tulemus jäi ikka sinna 31 meetri peale. Endine kahevõistleja ja praegune noorte treener, olümpialgi osalenud, Tambet Pikkor kohendas mu hoovõtuasendit- nimelt istun ma liiga taga ja sellest asendist polevat võimalik korralikult välja tulla. Tulemuseks kindel viimane koht.

Ülejäänud neli vetaransportlast lendasid minust palju-palju kaugemale. Peep Heinla oli jällegi heas hoos ja tegi ilusad üle 45 meetrised õhulennud. Kindel võitja!

Vastne maailmameister, Magnus Vaht jäi mõlemal hüppel alla 45 meetri ja võitis hõbeda. Kolmanda koha duellis suutis Jaanus edestada vastset MM-i medalimeest Alanit ja võttis napi 4 punktilise eduga pronksmedali:) Supper!

Kuna treener oli andnud mind üles ka K-25 mäele, mis on mulle selgelt jõukohasem, siis polnud võistluspäev minu jaoks veel läbi. Sel korral oli stardis peale minu veel kaks lootustandvat "noorsportlast". Mõlemad kunagi nooruses hüpanud ja nüüd oma poegade hüppamist vaadates isu tagasi saanud ning starti tulnud.

Proovivoorus üritasin meenutada seda hüpet, mille olin neljapäeval teinud, üritasin mõelda oma kitsaskohtadele ja oma lennuasendile. Alustasin 21,5 meetrise hüppega. Konkurendid ei jäänud palju alla (20,5 ja 18). Maandumine oli üsna pehme ja palju ei puudunud, et oleksin Nõmme metsa ühe uue sihi tõmmanud.

Esimeses voorus üritasin pisut veel rohkem tõugata, aga sellega kaasnes jälle tavapärane viga- rind ette ja jalg kõveraks. Õnneks tegin suhteliselt korraliku maandumise ja tänu 21,5 meetrisele hüppele ja lahketele punktikohtunikele asusin liidriks. Konkurent Andrus sai täpselt samad stiilipunktid ja edestasin teda vaid 2 punktiga kuna minu hüpe oli tervelt 0,5 meetrit pikem.

Seega oli retsept teiseks vooruks lihtne: hüppa rohkem kui vastane:D


Enne torni minekut noppisin treeneritelt viimased õpetusõnad ja läksin panema. Olin tornis viimane hüppaja. Konkurendid tegid korralikud hüpped 20,0 ja 21,5 meetrit. Võitmiseks oleks korraliku stiiliga piisanud 21,5 meetrisest hüppest. Ehk siis sisuliselt pidin hüppama sama palju kui esimeses voorus ja tegema korraliku telemark maandumise. Ja püsti pidin ka jääma:)

Poomil istudes sain aru mida tunnevad tiitlivõistlustel need sportlased, kes juhivad peale esimest vooru ja peavad võitmiseks tegema korraliku hüppe. See pinge mis seal tornis koguneb võib neil olla meeletu. See on ka ilmselt põhjus, miks päris tihti võime neid näha ebaõnnestumas ja tegemas hüppeid, mis jäävad kaugele sportlase võimetest. Natuke pelgasin, et samamoodi läheb ka minuga- tahtmine kaugele hüpata on ju suur ja see tingib vead ajastuses. Tavaliselt tõugatakse liiga vara.

Loomulikult tõukasin ka mina liiga vara. Aga õnneks oli põrge sel korral piisavalt tugev ja hüppasin enda jaoks uue rekordi 22,0. Tänu maandumisele ja enam-vähem korralikule lennuasendile sain ka enda kohta üsna kõrged stiilipunktid- 16,0 kõigilt kohtunikelt. Kuldmedal on käes!

Oleksid ei maksa midagi, aga treener arvas et selle põrke pealt oleks pidanud 24-25 meetrit kindlasti panema. Kui ma poleks liiga vara lendu tahtnud minna....

Head meelt teeb see, et olen suutnud kahe nädalaga pisut areneda. Esimesel võistlusel hüppasin 3-4 meetrit vähem ja stiilipunktid olid märgatavalt kehvemad. Kui nüüd suudaks selle arengu kuidagi suurele mäele kaasa võtta...

Kui ma ei eksi siis on see mu teine medal Eesti meistrivõistlustelt. 2007 aasta septembris saime koos Steniga kaela EMV pronksmedalid aerutamises. Aga kuld on ikkagi kuld!


Kahjuks ei saa osaleda teistel 4 hüppemäe turnee etappidel Rakveres, Elvas ja Võrus. Kui hästi läheb siis hooaja viimase stardi teen 20.03 Otepääl, kus toimuvad veteranide EMV kahevõistluses.

Fotod: Helina Aavik


Tulemused

3 kommentaari:

Staffantvå ütles ...

Otepääl hüpatakse 90m mäelt? SELLE kuupäeva paneks küll oma kalendrisse.
Muidu kiitus.

Rain ütles ...

Ei hüpata:) Kui see võistlus K-90 mäel oleks, siis ilmselt oleks osavõtjaid minimaalselt:) Vanad mehed hüppavad ikka pisikestelt mägedelt. Kahevõistluse medalid jagatakse Apteekrimäel. See on minu andmetel K-40 mägi.

Anonüümne ütles ...

Tubli, Rain!
Nüüd võid jälle rahuliku südamega naaseda seikusspordi maailma. Olid ju senini nagu valge vares - kõik ülejäänud seiklussportlaste seltskond puha Eesti (ja muudest) Meistritest ju koosneb;)

Alari

PS. Tahtsin väga kotkalendu vaatama tulla aga treeningplaan nägi ette Kõrvemaal tehtavat pikka tühjendustreeningut:(