Tasa! Karu magab!

Nädalavahetusel (10.-11. jaanuaril 2009) toimunud Matkaspordi talvisest seiklusspordiüritusest Icebug 25h on juba palju muljetatud, sestap panen siia kirja vaid valikuliselt oma emotsioone ja kommentaare asetleidnust.

Pealkirja mõtlesin juba rajal välja, aga karudest pisut hiljem.

Proloog = sõbralik algus

I rattasõit: o-tehniliselt lihtne, aga see-eest proovi rattal püsti püsida! Nukralt lagunev imepärane maja metsa sees justkui pärl merepõhjas (Pätsu-aegne Peressaare koolimaja, nagu hiljem selgus), esimene morsetekst (uuh, andis alles pusida!).
No ja siis see viimane ots enne Tudu järve ehk ratta sikutamine üle soise raiesmiku, aeg-ajalt jalg sulpsatamas veeloiku lumekihi all, ikka läbi pajutihnikute ja üle rabamätaste, ja ikka nii, et Sixten kõige ees suunda hoidmas ja jälgi sisse ajamas, tema järel Urmo või mina ja meie selja taga 3 meestevõistkonda vaikselt nohisemas. Viisakad poisid kõik: ei olnud kellelgi kiiret ise ette jälgi tegema, ammugi siis naisterahvast ette trügima! Pealegi vajas seljakotirihm just siis kohendamist, kui eespool mingi tõrge tekkis. Selle imelise idülli rikkus ära minu rahutu meel, pannes ühel hetkel piltlikult käed puusa: einoh einod, tore küll, aga vaheldust tahaks, kaua ma Sixteni selga ikka jõllitan! Hilisemates kroonikates kajastati sellist naiselikku kapriisi muidugi ülikavala taktikalise võttena. Mehed teavad ikka paremini neid strateegiaid ja taktikaid, naised teevad aeg-ajalt lihtsalt seda, mis meeldivam tundub.

Jalgsi kaks tiiru Tudu järve ümbruses
Meile sattus esimesena lõunapoolsem ja nagu hiljem selgus, kauem aega võtnud ring.
Meeldejääv oli seal teekond 2.KPst Tudu järve äärde tagasi: mina oleks tuldud teed tagasi põrutanud, otse Heiti tiimile järele, aga Sixten valis otsevariandi, mis olevat 1,5km lühem.
Aga lühiduse eest maksime sellega, et sumpasime üle põlve puutumatus lumes sookailumätaste vahel terve selle ca 45 min kestnud KPde-vahe. Kirusin seal omaette Sixteni ülitugevat orienteeruja-hinge, mis meid sellele variandile ajas ja tänasin mõttes polaaruurija-Timot laenatud sääriste eest – sügavas jälgedeta lumes ja mitte ainult, olid need asendamatud. Mahalangenud puutüvede üle ukerdades proovisin liikuda eriti ettevaatlikult ja tasa, et karu ei ärkaks, sest end samal ajal tema kasukasse kujutledes oleks ma just sellises kõrvalises ja metsikus kohas endale talveuinakuks sobiliku koopa puujuurikate alla leidnud (olgu mainitud, et neid sobilikke kohti tuli hiljem teisigi). Hinge kosutas ka päikeseloojang avarabal, mis tõi silme ette sarnase valgusemängu Veneetsiast, ja raba imeline vaikus, mida täiuslikkusest eraldas vaid kõrgelt ülelendava lennuki kuma.
Teist ringi alustasime sügavas hämaruses. Sedapuhku oli lihtsam, sest saime kasutada „lohasid” nii nagu teised kasutasid meie eelmise ringi sissetallatud radu. Kulgemist vürtsitas jälle Sixten oma pideva sooviga valida justkui minu kiuste ka siin „oma rada”, aga karu me sellegipoolest üles ei ajanud.

II ratas ja II jalgsietapp
Siis taas rattale, jälle libedus ja vahetuspunkti jõudsime just täpselt siis, kui ma tundsin, et varvastel hakkab kole külm.
Morsetekst ja edasi jalgsietapile, kus ootamatult jõudsime kolmele esitiimile järele. Mõningate ümbermängimistega ent siiski sõbralikult kulgesime edasi Mõedaku poole. Ausõna, ei olnud sel teel meil mingit taktikat, uni oli. Ja natuke väss ka.

Suusatamine Mõedakul
Sihkat-sahkat mööda suusaradu ja muidugi see puljongikeetmine! Rüüpasime potikaanelt imemaitsvat soolast leemekest ja pidasime piknikku. Oleks vaid koht pisut tuulevaiksem olnud, siis polekski sealt vist edasi liikunud! Kell oli umbes pool kaks öösel.

Pärast natukest arupidamist 13.KPs (rohkem numbreid kaardilt ei leidnud!) otsustasime tagasi saabaste juurde suusatada, sest kaardi pealt vaadates suuskadega ratasteni hästi ei saanud. Meie saabudes lahkusid vahetusalast Vaude ja K-J Kalev. Olime pisut ent meeldivalt üllatunud, et meie kakerdamine suusahuntidele eriti alla ei jäänudki, vahetasime jalanõud ja kandsime KPd kaardile. Ja jälle morse, mille lahendamisel ootamatult selgus, et inimene on õppimisvõimeline ka tugevat füüsilist koormust taludes, sest mõningasest morselehe silmitsemisest, sooviga tähtede vahel luua mingeid seoseid, oli kasu olnud, kuna lisaks E, I, S, O, M, T, A ja N tähele olin eelnenud jalgsietapil selgeks saanud ka L, K, P ja R. Neist tähtedest piisas, et seekord tekst ilma sõnastikuta lahendada ( ---/./…/…)!!! Hiljem oli juba kahju, et rohkem morset ei tulnudki.

Jalgsietapp Mõedakult ratasteni kulges omapäi – lõpuks ometi saime omas tempos liikuda! – ent koos nende tavapäraste ja mind ahastusse ajavate „milleks meile sissetrambitud rada, kui me saame oma raja teha! /S.Sild/” hälvetega teevalikutes.

Vahetusalas matemaatikaülesanded (saime 3 viga -> hea, et niigi läits!), riideid juurde ja viimasele rattaetapile.

Viimane ehk 3. rattaetapp
Sellest kaks esimest KP-vahet olid lihtsad ja ühe variandiga, kuid viimasesse, kurikuulsasse tornipunkti oli valikuid rohkem või kes seda nii täpselt teadiski, sest kaart oli ju vana ega pruukinud vastata tegelikkusele. Sixten valis parempoolse variandi, mina ei leidnud põhjust seda laita, sest midagi paremat kaardilt ka ei leidnud. Metsateedel oli ikka see tuttav kitsas autorattajälg, mis kord külmunud, kord lahtise lumega. Ei jaksanud enam üldse ja väsimusest oli ka tasakaal kehvemaks läinud. Kukkusin korra ja sain haiget, sinikas(-d) tuleb nagunii. Ikka veel ei olnud ilm valgeks läinud, Urmo punane tagatuli oli kuskil silmapiiril ees, Sixteni oma kord kaugemal, kord lähemal.
Väike vaidlus enne metsateelt torniteele pööramist – mina oleks läinud esimese teeotsa juurest, sest see oli nii sümpaatse välimusega, kuigi jah, sel oli puutumatu lumekate, aga KPni oli sealt lühem kui järgmisest teest, mille seisukorda me ju ei teadnud (mõnikord on iga meeter arvel ka, eks!), aga Sixten ajas vastu ja nii sõitsime edasi. Järgmist teed mööda olid kohtunikud arvatavasti punkti viinud, nii et mingi autojälg, mida mööda ratast lükata, oli ees, ise sumpasime kõrval lumes. Oi, kuidas ma ei jaksanud lumelörtsist ratast lükata ega tassida ja torni ei tulnud ega tulnud. Natuke, aga mitte oluliselt aitas flirtimine mõttega, et vähemalt teisi rattajälgi meil ees ei ole, seega kas: a) Vaude ja K-J Kalev on leidnud eriti kavala tee, näiteks teavad mingit laudteed rabas, mida kaardil pole ja on juba ammu finishis, või b) on sõbrad-võistluskaaslased endile kahjuks vee peale tõmmanud mingi „eriti kavala” teevalikuga.
Kuna rajal oli ennegi olnud hetki, kus arvasime, et siit ei ole keegi enne läinud, aga need kõik olid osutunud meelepetteks, siis ei andnud selline hädavale lihastele erilist tööindu juurde. Viimased 300m raba servas olid õige rasked.

Vaatlustorn
Ja siis ta tuli, see torn! Imeilus. Ja mis põhiline – puutumatu ja puhas vaenlase tegutsemisjälgedest. Urmo sõitis hooga kohe torni alt läbi! Meie hõigume, et kussa lähed, punkt peab ju siin olema, torni tipus loomulikult! Urmo haaras mu ratta selga ja – üles! Aga õige pea kostus sealt appihüüe: ratas ei mahu viimase korruse põrandaaugust läbi! Seda ma arvasin, seda ma aimasin terve selle ratta-etapi, et siin on mingi kala!, leidsin oluliseks oma imelist sisetunnet teistelegi tutvustada. Seejärel andsin torni kõige esimest ja lihtsamat juhtnööri, mis pähe tuli: tõsta ratas väljastpoolt torni piirdeid, ma tulen kohe appi. Kui ma üles jõudsin, oli Urmo juba rattaga punktis. Alla tulime ka nii, et ratas liikus torni „väliskülge” pidi käest kätte ja meie kolmekesi mööda treppe, ei viitsinud köit otsima hakata. Vahepeal jõudis Sixten veel laudtee skeemilt (mis loomulikult oli esitatud 180 kraadi vales asendis!) välja deshifreerida, et see laudtee viib ühe lõkkeplatsi juurde, kust me eelmisel õhtupimedusel olime mööda jooksnud, aga sealt saab juba mööda sõidetavat teed Tudule.

Hakkas kiire
Võtsime siis suuna rõõmsalt ja rahulikult kodu poole, rattaid raba laudtee kõrval lumes veeretades-tassides kui ca 7 min pärast hakkasid eest puude vahelt vastutulevad tulukesed paistma. Uskumatu, aga tõsi, kaks meestevõistkonda – Vaude ja K-J Kalev rebisid rind-rinnas "esikoha" pärast viimase punkti poole ehk sinna, kust me just tulime! Ja siis hakkas ka meil kiire: matkarada juurikate vahel oli lõpmatu (2-3 km?!), ratas sigaraske, väsimus selline, et viskaks kohe pikali, mitte ei istuks lihtsalt maha, ja „vaenlane” nagu arvata, oli üsna „tige”. Pealegi oli vastutulnud tiimidel kolme mehe peale laudteele kaasa võetud vaid see üks SI-pulgaga ratas, seega said nad tassimise-lükkamise koormust jagada ja tõtt-öelda oli nende jooksusamm minu liikumisega võrreldes üsna muljetavaldav.

Ma ei mäleta, mil moel, aga ükskord sai ka matkarada läbi, ja ma uskusin, et kui meid enne selle lõppu pole kinni püütud, siis on meil veel lootust, kuigi finishini Tudu koolimajas jäi veel ca 6 km põldudevahelist teed, mis ei olnud lihtsalt konarlikus-lainetavas lausjääs, vaid ka vesine. Sel teel ootas meid paar kukkumist ja napp pääsemine Sixteni ratta käiguvahetaja ja/või kodarate lõhkumisest. Aga raskused ongi need, mis elule sügavust annavad (seega meenutustele värvi ;) ja meie iseloome voolivad. (Refereeritud muuseas eilsest hommikupalvusest, ma lisasin vaid selle järelduse memuaaride kohta ;)

Tudusse sisse sõites viskasime juba omavahel nalja, et põneva 2.-3.koha lõpuheitluse vaatamise huvis tulime pisut varem kohale. Nagu hiljem selgus - oma 12 minutit lausa! Mina panin panused K-J Kalevile, aga meie meelehärmiks oli vaatetorni augu ülesande erinev insener-tehniline lahendamine teinud lõppjärjestuses oma töö, nii et finishikaare all oli 2. ja 3. koha vahe juba pea 20 minutit.

Matkaspordi suvine 36h üritus saab toimuma 5.-7. juunini Saaremaal. Kadakad, merekohin, laksuv laine... kõlab romantiliselt, nii et mine tea!