17. sept 2007

Mereaerutamise EMV (Teine lugu sarjast "Et elu liiga üksluiseks ei muutuks")

Lugu sai alguse samal põhjusel, mis eelminegi- nimelt tuleb aeg-ajalt end proovile panna ka teistel toredatel aladel.

kajakk.ee foorumis õigati augustis maha, et tulemas on Eesti Meistrivõistlused mereaerutamise maratonis. Medal Eesti MV-lt, on minu unistus olnud juba enne, kui ma rääkima hakkasin ja ma olen alati end võistkonnasiseselt halvasti ning alaväärsena tundnud, et mul ühtegi medalit pole, aga kõikidel teistel on kamaluga medaleid. Eriti õdedel Vaheritel, kes võidavad ära peaaegu kõik võistlused kus osalevad. Minu medalisaak läbi senise elu oli olnud kesine- vaid need Tartu Maratoni medalid, mis kõigile lõpetajatele antakse, aga teate ju isegi, et see pole ikka see. Nu ja siis üks lapsepõlve medal: Harjumaa meister klassikalises maadluses, kaalus 32kg:)

Ühesõnaga haistsin võimalust:)
Kuna paarimees Sten-Eric oli kohe nõus osalema, siis pikka juttu polnudki. Enne olulist võistlust tegime ka mõned trennid Shotimaa MMil osalenud paadiga. Trennides tõdesime, et oleme tublid, aga selle paadiga suurt üle 10 km tunnis meie sõita ei oska või ei jõua. Vähemalt sileda vee puhul poob see paat end täiesti kinni ja üldse ei liigu. Kuni 10-ni seevastu läheb väga lihtsalt.

Samas teadsin, et lainetes on see paat üsna kiire ja seega lootsime tuulisele merele. Ja tuult oli:) Tuult oli nii palju, et mulle tundus päris mitu korda, et vist sai seda lainet liiga palju soovitud.

Kuna varasemat infot võistluse kohta oli vaid niipalju, et sõit on ca 18km pikk ja kulgeb Paatsalust Pöörilaiuni, ümber laiu ja tagasi Paatsallu. Ka ei olnud teada osalejate nimesid. Kohale jõudes selgus, et stardis oli terve hulk noori ja näljaseid rajaaerutajaid, kellel oli rinnal aerutamisliidu embleem või seljal kiri "Eesti". Ja aerudel oli neil ka Eesti lipp. Nagu Jaansonil noh:) Jajah, koondise mehed.
Kusagilt kuulsin nime Becker ja Tootsi. Nujah, nendest meestest kirjutatakse lehes- need on Eesti esiaerutajad, kes sihivad olümpiapääset. Neid ma olin telekast kah näinud. Päris kiired tundusid:)

Start antud, võtsime suuna kusagil kaugel paistvale majakale. Stardis nägime pärisarutajate võimast kiirendust. Neli paati rebisid kohe vahe sisse. Me olime kusagil 6-7 ndal kohal. Algus oli minu jaoks tavapäraselt raske. Esimesed libisesid eest ära ja tundus, et nende üleolek on mäekõrgune. Aerutajad ikkagi.
Mingil hetkel saime kõrvale Kaubi Türnpuu-Uko Kõrge paadile. Need ka vanad aerukunnid ja treenerid, esimene on osalenud ka maratoni MK etappidel. Proovisin tüüpide pealt tehnikat vaadata ja hammastega kinni hoides mitte maha jääda. Tundus, et hästi sõidavad ja tundus, et tõmbasid meidki paremini käima. Taha vaadates selgus, et teised paadid hakkavad maha jääma ning mingil hetkel selgus, et neljast eest ära sõitnud paadist kaks hakkavad selg ees lähenema. Tubli töö!

Lained läksid tõsiselt suureks ja kuidagi õnnestus meil nendes suurtes lainetes sõit nii hästi, et Türnpuu-Kõrge hakkasid maha jääma. Pisut enne laidu olime mööda saanud ühest jooksikute paadist ja selge vahe sisse sõitnud Türnpuu-Kõrge paadiga. Teised enam lainete vahelt ei paistnud. Olime tõusnud kolmandaks- ca 5-7 minuti kaugusel olid Becker-Tootsi ja K-1 hilisem võitja Raigo Põder. Minuti- paari kaugusel teine kahene ja siis kohe meie. Seis oli päris põnev:)

Laiuni jõudes tegime otsuse sõita murdlainetest ringi, mitte otse ümber nuka nagu lühim marsruut oli. Suured murdlained olid liiga hirmutavad. Paarisaja meetri kaugusel laiust, aga sattusime päeva suurimate lainete otsa ja kui seni olid lained kulgenud mingis aimatavas rütmis ja mingil kindlal suunal, siis seal oli täielik pudru ja kapsad. Lained olid väga suured ja nad tulid minu arvates kahes eri suunast ja põrkusid omavahel. Seetõttu jäin nende lugemisega jänni. Järgmisel hgetkel tabas meid võimas murdlaine ja peale mõningast võitlust olime pea alaspidi korralikus pesumasinas. Õnneks saime kiirelt välja, aga järgmine laine lõi paadi vastu mind ja rebis seni käes olnud aeru käest.

Peale seda liikusime kibekiirelt laine ja paadi vahele, kus on märksa ohutum laineid vastu võtta. Mingil hetkel sain kätte ühe aerudest. Sealt edasi algas võitlus lainetega, mida meie kontrollida ei suutnud. Iga järgmine laine surus meid vee alla ja mingil hetkel rebis üks Suur Steni käest paadi lahti. Halb olukord, kuna paadist kinni hoides saab end palju paremini pinnal hoida ja ka eriti suurte lainete puhul on millest end tagasi pinnale tõmmata. Ka kannab tuul paati kiiremini edasi kui vees olevat ujujat. Lainete vahele tuli väike paus ja Sten sai paadi jälle kätte. Õnneks oli lainete suund täpselt laiu otsa. Meil ei olnud muud teha kui end paadi küljes hoida ja oodata kuni lained kaldale kannavad. Aega läks, aga mingil hetkel saime jalad põhja ja kuidagi kaldale. Paha lugu oli aga see, et meil oli vees olemisest (12-14 minutit) külm hakanud ning edasi sõitmiseks puudus meil aer. Käisin mööda vett edasi-tagasi ja otsisin aeru. Ronisin vees olnud kivide otsa ja üritasin musta aeru silmata. Selles lainetemöllus suht lootusetu. Mingi aja pärast hakkasid aeglasemad paadid riburadapidi tulema. Nägime tuttvaid nägusid lainetega võitlemas. Nad tegid targalt, et tulid hästi saare lähedalt- seal vahutas küll kõvasti, aga lained olid väikesed ja neis polnud sellist jõudu. Nii mõnigi neist läks ümber. Neil aga vedas sellega, et ära jäi pikk lainetes hulpimine.

Olin lootuse täitsa kaotanud ja mingist võistlusest polnud enam juttugi. Külmunud, paat vett täis, aer kadunud, tuju kehv. Sooja minna pole kusagile, ära ka ei saa. Täitsa kurb hakkas:)

Mingil hetkel läksin saare serva ja nägin lainetes vilksatamas oma aeru, mis oli saarest mööda ujumas ja üha kaugenes kaldast. Ma ei tea mis tal arus oli, et ta ei taibanud samasse kohta ujuda kuhu lained meid tõid vaid ujus saarest mööda. Rumal aer!

Pikalt mõtlematta hüppasin vette ja ujusin järgi. Tagasi ujumine aeruga oli keerulisem, aga kaldale me koos tulime. Sealt edasi läks jälle lõbusamaks. Paati saades hakkas soe, ning saime ka lihtsale allatuule kursile.



Vahepeal nägime ka Maretit ja Ruthi, kes olid tulnud oma järjekordse kulla järele. Mul oli suur heameel neid näha elusatena ja juba poolel maal. Ma tean Shotimaa MM-ist, kuidas Ruth Suuri laineid pelgab ja mitmel korral tabasin end mõttelt, et kuidas nad vastu peavad!



Kohtunike paadi juures kuulsime oma suureks üllatuseks, et oleme kolmandad. Mitte midagi ei saanud aru. Olime ju ligi pool tundi kaotanud ümberminekuga, aga ikka kolmandad? Mismõttes? Võimatu! Kus kõik kiired paadid on? Läksid ümber? Sõitsid valesti? Võib-olla. See uudis andis meile uut jõudu. Tagasiteel möödusime ühest üheset ja ühest kaheset paadist, teadmata, kes need on, on nad katkestanud või võistlevad. Mingil hetkel nägime tagant lähenevat kiiret kahest paati. Ei uskunud, et enne ümberminekut mõni meist tagapool olnud paatidest suudaks nii kiirelt ja hea tehnikaga sõita. Kui nad meist möödusid sai selgeks, et need olidki esisõudjad Becker-Tootsi. Ilus oli vaadata, aga kas nad võtavad meilt pronksi?

Terve tagasitee võitlesime meie paadile tüüpilise probleemiga- tugevas külgtuules on selle püstine nina liiga suur tuuletakistus ja tuul kannab nina pidevalt alla. Seetõttu pidin sõitma pidevalt tüür viltu, mis kahandas tugevalt meie liikumiskiirust. Vaatamata pidevale tüürimisele kandis tuul meid ikka kaldasse. Mitmel korral sattusime sealsetesse murdlainetesse, mis pidurdas hoogu veelgi. Viltuse paadi ja tuulega võideldes kaotasime palju energiat ja edasiliikumine oli vaevaline. Tagant lähenes jälle üks paat. Õnneks ühene, suurepärane tehnika, aerutajaks Paikuse aerutamisklubi treener Roland Simanis, kellel hulgaliselt medalikohti päris aerutamisvõistlustelt. Vaatamata täiesti lagunenud tehnikale üritasime tal järgi hoida, õnneks nõrgenes tuul lõpu eel niipalju, et sain juba tüüri otse hoida ja lõpuks suutsime Rolandist isegi 3 sekundit varem finisheerida, mis pole küll suur saavutus, kuna tema oli ju üksinda. Aga väike asi ikkagi.

Lõpetades oli mul hiiglama hea meel, et see läbi sai. Tore võistlus oli. Seiklust oli. Elu suurimaid laineid oli. Elu esimene mitte vabatahtlik ümberminek oli. Ja medali saime. Elu esimese medali päris Eesti Meistrivõistlustelt. Pronksi.

Nagu hiljem selgus panid need kiired aerutajad, kes meie ees ja kohe meie taga olid saarest mööda ja otse edasi. Aerutajad ju, harjunud otse mööda poisid sõotma:) Hilisemad võitjad, Bert&Co, kes olid meist laiuni jõudes selgelt tagapool, oskasid õiget marsruuti sõita ja napsasid ässade eest võidu.

Stardis oli terve rida seiklejaid, kes on ju varmad igal toredal üritusel kaasa lööma. ISC Adventure Teami liikmed võiksid vabalt ka mereaerutamises kaasa lüüa. Selline mitmekülgsus toobki edu seiklusspordi võistlustelt!
Õed Vaherid näiteks said tänu tugevale lõpuspurdile kaela oma järjekordse kuldmedali eestikatelt.
Tiimikaaslane Randy tegi tugeva sõidu K-1 klassis ja sai viienda koha. Vaatamata ümberminekule ja sellele, et käis mandril õdesid merele aitamas ja ergutamas. Pronks oli käeulatuses!
Heiti ja Maret said K-2 klassis 9nda koha.
Fotod on pärit portaalist seikleja.com

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kahjuks Randy sai kuuenda - mina sain viienda kordagi ümbermineku tunnet tundmata.Sõitsin oma algaja plastbanaaniga ja kalipsoga - muud polnud selga panna.Plaanisin alul ka kiirema riistapuu võtta kuid kartsin selle ujumisfaasiga palju rohkem aega kaotada.Oma saapaga olen ainult tormi otsinud ja see püsib kindlalt jalas (paat muidugi)ka ümberminekul ,ehk püüan alati süstast väljumist vältida.Tavaliselt kui palav hakkab siis käin vabatahtlikult põhja alt läbi - see nii värskenduse eest.Niisama siledat vett pole eriti viitsinud ümber kühveldada. Lembit