Eile hommikul jõudis kätte kokkulepitud operatsiooni päev. See artroskoopia tegemine on ikka mõnusalt lihtsaks tehtud. Kell 10 astusin Artrosport kliinikusse sisse, andsin teada et tulin opile ja mõne aja pärast kutsuti edasi. Vastasin mõnedele anestesioloogi küsimustele ja juba olingi laual pikali. Tekk pandi peale, kanüül veeni, voolik külge ja magama.
Hetke pärast kuulen raadiost Jaan Martinsoni ja Peep Pahvi tulist vaidlust sporditeemadel. Jube huvitav oli, aga ei suuda meenutada, millest vestlus käis. Siis palus keegi suu avada ja võttis midagi mu suust ära. Järgmisel hetkel paluti üles ärgata ja end operatsioonilaualt kõrvalvoodisse nihutada. Tahtsin just küsida, et miks ma enne operatsiooni pean ärkama ja teise voodisse kolima, aga siis aimasin, et äkki ongi valmis. Õde kinnitas mu kahtlusi ja sõidutas teise ruumi tukkuma. Suu rämedalt kuivas ja keel jäi suulakke kinni. Tund hiljem tuli õde enesetunde kohta uurima ja arvas, et kui ma rohkem magada ei taha, siis võin riidesse panna ja arsti juurde juhtnööre saama minna.
Kaidu Meiterni, kes mind tõenäoliselt lõikas, nägin sellel päeval siis esimest korda:) Näitas mulle jooniselt. mis katki oli ja mis ta opi käigus tegi ja siis rääkisime pisut lähimate päevade taastumisest, vajalikest harjutustest jmt. Kokku kulus sissejuhatuseks, artroskoopiaks ja välja magamiseks ca 2 tundi. Põhimõtteliselt saaks pikema lõunapausi asemel hoopis meniski opi teha:)
Kui keegi kommenteeris eelmise postituse juures, et peaksin kindlasti endale kargud muretsema sest omal jalal sealt ära ei jaluta, siis sellele anonüümsele teadmiseks, et trepist alla jalutamine ja autosse jalutamine küll mingit erilist raskust ei valmistanud. Kihutada küll ei saanud, aga vaikselt jalutamine ei põhjusta ei valu ega ka muud ebamugavustunnet. Seega lükkan selle väite omale kogemusele toetudes ümber:)
Koju jõudes jääkott peale ja juba õhtul hakkasin esimesi lihtsamaid harjutusi tegema. Kummalisel kombel ei ole harjutuste tegemine ja käimine üldse valu põhjustanud. Põlv on küll kange ja liikuvus on piiratud, aga vaikselt saab sirutada ja ca 90 kraadini painutada. Rohkem kõveraks hetkel ei taha minna.
Kuna teen istuvat tööd, siis sain juba täna tööle minna. Ka täna pole põlv kordagi valus olnud, on vaid pisut paistes. Teen pidevalt jääkompresse ja võimalusel venitan vaikselt sirgeks ja painutan kõveraks- pikalt ühel kohal olles halveneb liigese liikuvus märgatavalt.
Kui mingeid probleeme ei teki, siis nädala lõpus tahaksin ilma koormuseta ratast väntama hakata. Nädala pärast eemaldatakse niidid ja siis saab ka vaikselt ujumisega alustada.
Mis seal salata, väga ootan päeva kui saaks taas põlvele mõtlemata treenida, joosta, uisutada ja seljakotiga matkata.
Hetke pärast kuulen raadiost Jaan Martinsoni ja Peep Pahvi tulist vaidlust sporditeemadel. Jube huvitav oli, aga ei suuda meenutada, millest vestlus käis. Siis palus keegi suu avada ja võttis midagi mu suust ära. Järgmisel hetkel paluti üles ärgata ja end operatsioonilaualt kõrvalvoodisse nihutada. Tahtsin just küsida, et miks ma enne operatsiooni pean ärkama ja teise voodisse kolima, aga siis aimasin, et äkki ongi valmis. Õde kinnitas mu kahtlusi ja sõidutas teise ruumi tukkuma. Suu rämedalt kuivas ja keel jäi suulakke kinni. Tund hiljem tuli õde enesetunde kohta uurima ja arvas, et kui ma rohkem magada ei taha, siis võin riidesse panna ja arsti juurde juhtnööre saama minna.
Kaidu Meiterni, kes mind tõenäoliselt lõikas, nägin sellel päeval siis esimest korda:) Näitas mulle jooniselt. mis katki oli ja mis ta opi käigus tegi ja siis rääkisime pisut lähimate päevade taastumisest, vajalikest harjutustest jmt. Kokku kulus sissejuhatuseks, artroskoopiaks ja välja magamiseks ca 2 tundi. Põhimõtteliselt saaks pikema lõunapausi asemel hoopis meniski opi teha:)
Kui keegi kommenteeris eelmise postituse juures, et peaksin kindlasti endale kargud muretsema sest omal jalal sealt ära ei jaluta, siis sellele anonüümsele teadmiseks, et trepist alla jalutamine ja autosse jalutamine küll mingit erilist raskust ei valmistanud. Kihutada küll ei saanud, aga vaikselt jalutamine ei põhjusta ei valu ega ka muud ebamugavustunnet. Seega lükkan selle väite omale kogemusele toetudes ümber:)
Koju jõudes jääkott peale ja juba õhtul hakkasin esimesi lihtsamaid harjutusi tegema. Kummalisel kombel ei ole harjutuste tegemine ja käimine üldse valu põhjustanud. Põlv on küll kange ja liikuvus on piiratud, aga vaikselt saab sirutada ja ca 90 kraadini painutada. Rohkem kõveraks hetkel ei taha minna.
Kuna teen istuvat tööd, siis sain juba täna tööle minna. Ka täna pole põlv kordagi valus olnud, on vaid pisut paistes. Teen pidevalt jääkompresse ja võimalusel venitan vaikselt sirgeks ja painutan kõveraks- pikalt ühel kohal olles halveneb liigese liikuvus märgatavalt.
Kui mingeid probleeme ei teki, siis nädala lõpus tahaksin ilma koormuseta ratast väntama hakata. Nädala pärast eemaldatakse niidid ja siis saab ka vaikselt ujumisega alustada.
Mis seal salata, väga ootan päeva kui saaks taas põlvele mõtlemata treenida, joosta, uisutada ja seljakotiga matkata.
