26. juuli 2010

Jalad nagu Erki Pütsepal

Kes poleks kuulnud, kuidas Erki Pütsep oma jalgadest räägib? Terve selle aasta on mees rääkinud millised ta jalad on ja enamasti räägib ta sellest kui head jalad tal on. Kes pole juhtunud kuulma võib julgelt guugeldada- Püta jalgadest lugusid jätkub:)


Peale Elva Elioni on minu kord jalgadest rääkida. Nimelt olid mul jalad peaaegu sama head nagu Pütsepal.

Esimesed kilomeetrid kulgesid mööda laia asfaldit ja suures grupis oli hea end soojaks sõita. Põllule pöörates olin suhteliselt heal positsioonil ja kuna tempo oli mõistlik, siis väga mööda keegi ei sõitnud. Mingil hetkel tõmmati grupp ikka ribadeks ja jäin väikesesse punti. Õnneks olid seal paar valusa jalaga CFC vormis noort kutti, kes kõvasti tööd tegid ja meid suurde gruppi tagasi vedasid. Üks kutt vedas nii kõvasti, et Eesti kiireim rattur Ervin-Mootorrattur Korts-Laur tundus seisvat rajal, kui me tast mööda vihisesime. Kui grupi saba kätte saime ja mul pilt jälle selgeks läks siis hakkasin vaatama, et kes veel grupis on. Selgus, et kõik olid grupis- vasakul käel sõitsid üksteise taga Cofidise äss Kalle Kriit ja Fixust esindav Henno Puu, kes alles krooniti Meistriks. Paremal käel sõitis Raul Olle, eespool nägin ka Jassi selga. Nujah, 20 km sõidetud ja ma sõitsin koos liidritega. Sellist asja pole enne juhtunud.


Kui lai kruus otsa sai ja metsa keerasime läks raskeks- olin Olle taga ja ühel hetkel tundsin, et pole sellest kihutamisest ja grupi jälitamisest veel ära taastunud. Tõusunukil tuli vahe sisse ja punt läks eest ära. Mahajääjaid oli üsna palju ja nendest formeerus ca 8-10 liikmeline grupike. Enamus aega sõitsid selles grupis Magnus Krusemann, Urmas Karlson, Ravshan Balgabaev, Toomas Erikson, Siim Koolmeister, Kattai Kaupo, Siim Eilo ja Ivar Vaab.

Tänu Urmas TrennisKiivritEiKanna Karlsonile liikusime enamasti päris kiiresti. Lisaks sellele, et ta ise on kõva vedur ergutas ta ka teisi vedama ja õpetas mind mismoodi need asjad tegelikult käivad. Kindlasti ei vedanud ma nii palju kui Karla või Siim Koolmeister, aga oma korrad käisin eest läbi ja aitasin nii palju kui jaksasin. Poolel maal kaotasime liidritele ca 4 minutiga.

Sel korral proovisin teadlikult olla pidevalt grupi ees, et olla valmis kaasa minema, kui keegi peaks minna tahtma. Ees sõitmise miinuseks on muidugi see, et üsna tihti satud vedama ja kui ikka järjest mitu sutsakat tegin, siis oli jalg üsna pehme.


Kuna ilm oli kuum ja jootjat mul polnud, siis üritasin joogipunktidest abi saada. Kahel esimesel korral see ebaõnnestus sest olin grupis liiga taga ja minu ees sõitnud tüübid rabasid kõik ära mis pakuti. Kahes viimases joogipunktis sõitsin esimesel vüi teisel possal ja sain ilusti joogi kätte. Tänu joogiga ökonoomitamisele sain oma kahe pudeliga (0.75+0.5 l) ilusti hakkama.


Sõidu edenedes läks enesetunne üha paremaks. Olin alguses tekkinud august välja roninud ja tundsin end kõrgele tempole vaatamata üsna hästi. Kui sõita jäi ca 15 km, siis hakkas rajale tekkima üha rohkem maastikurattale sobivamaid lõigukesi- mõnusaid metsateid, natuke raputavat heinamaad, isegi mõned singlid ja sekka paar tõusukest. Enne Tõravere observatooriumit läksin metsas vedama ja kuna jalad olid nagu Pütsepal, siis proovisin ka pisut kiiremini sõita. Keegi vist veel maha ei jäänud, aga tundus, et päris mitmel seni tugevalt sõitnud tüübil läks raskeks. Peale viimast joogipunkti läks vedama Magnus Krusemann. Magnuse tempoga jõudis kaasa tulla veel ainult Ravshan. Raja ainukesel raskel tõusul ca 5 km enne lõppu saime teistega paraja vahe sisse. Sealt edasi me enam tagasi ei vaadanud ja kolmekesi kordamööda tempot tehes suurendasime vahet veelgi. 2km enne lõppu läks rada taas metsa ja seal otsustasin taas ise vedama minna. Paaril raputaval lõigul vajutasin nii palju kui tuli ja Ravshan Balgabaev jäi maha. Viimasel kilomeetril saime Magnusega veel mööda Kalle Kriidist ja Jaan Kirsipuust- kes ilmselt olid mingil põhjusel võidu sõitmisest loobunud. Samas poleks neile kehval päeval isegi lähedale jõudnud. Finishisirgele jõudes tuiskas Magnus tuulest välja ja näitas mismoodi finishit tehakse. Koht 36. Aeg 2.20



Pütat tsiteerides: «Kui ma päris aus olen, siis nende jalgadega, mis mul praegu on, ma väga ei karda kedagi»




Pildid laenatud proshop.ee lehelt

5 kommentaari:

Arthur ütles ...

ilmselt asjatundmatult aga ikkagi natuke üllatunud nii kõrgest kohast. vägev. et kui kõrgele see pilk siis nüüd tõstetud on?

Silver ütles ...

Punktidega viga ei teinudki või?

Anonüümne ütles ...

Ülikõva, Iisaku sõit viis vormi. Jala kõvadus on super tunne, lihtsalt vajutad.
Järgmine kord proovi Läti MTBO mehele Voicescuks-le ära teha:)

Ott

Alari ütles ...

Poisikesest on sirgunud mees - elioni mees:)
Kõva tulemus!

Rain ütles ...

Arthur, ega mingit konkreetset kohaeesmärki pole. Aga tunne on selline, et lagi pole veel käes:)

Silver, paari punniga tegin viga, kord läksin valelt poolt puud ja korra tahtsin lindi alt läbi sõita. Aga kuna tegu on nöörirajaga, siis palju eksida ei saa.