Vaadates möödunud nädalal spordivõistluste kalendrit, siis üle pika aja paistis tulevat suurtest rahvaspordiüritustest tühi nädalavahetus, mis on hiliskevade ja varasuve kohta üsna ebatavaline.
Meenus, et kusagil mai lõpus pidavat peetama mingi rattaorienteerumise võistlus. Ma ju sain sõpradelt eelmisel suvel kingiks väga ülbe Miry kaardialuse ja see oli juba nukker kapis konutamisest ja sellest, et keegi teda sõitma ei vii.
Loomulikult infot selle kohta oli suhteliselt keeruline leida. See on ilmselt mingi orienteerujate kiiks- teeme salaja võistluse. Mis siis, et tegu kogu riigi olulisema stardiga antud spordialal. Ärme kellegile räägi, et toimub MTBO EMV, ärme kusagil reklaami tee, ärme iitsatagi sellest võistlusest ühelgi suure külastatavusega veebilehel. Hea oleks, kui kohale ei tuleks oluliselt rohkem, kui 10-15 ratturit klassi kohta. Medaleid on ju enivei ainult kolm ja kõigile ikka ei jagu. Hea, et juhendi lugemiseks mingit salasõna vaja polnud:)
Ühesõnaga leidsin siis neljapäeva hommikul üles raok.ee nimelise lehe, kus oli isegi korraldaja kontakt olemas ja mingit parooli ei küsitudki. Valisin numbri ja tundsin huvi, et kuidas regada saaks. Korraldaja vastas, et regamine on lõppenud ja enam ei saagi kahjuks. Ahah, selge! Nujah, järelikult on hullult osalejaid juba osalemas ja ega mets pole kummist, et kõik ära mahutab. Tegin harglikku katse uurida, et äkki ikka on mingi võimalus osaleda, äkki teeks väikse vastutuleku ja lubaks mind ka starti?
Korraldaja oli õnneks hea mees ka ja lubas uurida ja tagasi helistada paari tunni pärast. Tüüp oli sõnapidaja, helistas tagasi ja ütles, et reedene sprint on juba lukku pandud, aga laupäevasel lühirajal ja pühapäevasel tavarajal võin startida.
Võistlus toimus Mõedaku suusaradel ja ümbruskonna metsades. Kuna alaga kokkupuuteid varem polnud, siis midagi karta või oodata ei osanud. Enne starti sain kogenud meeste käest ka vajalikku infot rajaklasside ja reeglite kohta.
Lühirada oli minu klassil (M21E) 10 km pikkune ja sellel oli 18 KP. Alguses tiirutas rada suusaradadest põhja pool olevas metsas, kus olid hästi sõidetavad sihid ja ka tehniliselt oli see mulle täiesti arusaadav. Alates viiendast punktist hakkas minu jaoks üks vaev ja viletsus- rajameister oli kõik ülejäänud punktid peitnud suusaradade loetamatusse (minule) rägastikku. Kuna olin otsusatnud ise hakkama saada, siis loobusin ka headest võimalustest endast targematega koos liikuda. Üsna tihti juhtus, et pidin jala maha panema ja kaarti lugema 5 korda 100 meetri peal:) Hea meel on selle üle, et liikusin oma valikuid pidi ja lõpuks leidsin kõik punktid üles ja jõudsin ilusti finishisse. Vaatamata sellele, et võitjale kaotasin kalendriga sain päris hea emotsiooni. Lõpptulemuseks 13. koht ja imekombel olin edestanud nelja sportlast.
Pühapäeval oli kavas tavaraja võistlus, mis oli linnulennul koguni 22,5 km pikkune. See tähendas minu jaoks ca 35 km ja 2h pikkust mõttetööd. Teisel päeval oli starti minna kuidagi palju lihtsam, esiteks oli ilm ilus ja teiseks olin ma ju palju targem kui päev varem:) Otsustasin taas oma sõitu sõita ja tagant tulevatele ässadele mitte tähelepanu pöörata. Esimese punktiga tegin kohe üle kolme minuti viga ja lasin endast mööda 3 min hiljem startinud Silver Eensaare. Õnneks ei lasknud ma end sellest prohmakast väga häirida, seda enam et järgmised paar punkti tundusid isegi minu jaoks lihtsad. Järgnevatel teelõikudel jõudsin järgi ka Silverile, sõitsime mõned punktid koos ja teel kuuendasse punkti jäi ta maha. 6 punkt oli taas suusaradade rägastikus ja ma ei saanud sellega taas hakkama- Silver sõitis mööda ja eest ta läinud oligi. Edasi jätkasin rahulikult üksi sõites. Üllataval kombel sain isegi alguses raskena tunduvad punktid kätte ja 10 ndas punktis olin jälle koos Silveriga, kes oli teevalikuga väikse vea teinud. 13. punkti tegin taaskord oma "suurepärase" teevaliku ja kaotasin sellega Silveri silmist. Kuna minu liikumiskiirus oli pisut suurem , siis 17 punnis olime taas koos. Järgmised 7 punkti olid kõik selles kohutavas suusadarade rägastikus, mille mõistmiseks peab olema vist sünnist saati O-spordiga tegelenud. Mina ju pole, seega lasin pidevalt seistes ja kaarti vaadates Silveri eest ära ja pusisin ise edasi. Sain küll kuidagimoodi hakkama ja otseselt vigu ei teinud, aga tänu pidevatele seisakutele kaotasin lühikese rajaosaga endaga umbes sama kiirelt liikuvale Silverile koguni 5 minutit!!!! Kohutav ajavahe nii lühikesel distantsil. Aga see ongi minu ja orienteerujate vahe- ühed oskavad ja teised ei oska.
Stardis pandud eesmärk, mitte viimaseks jääda, sai jällegi täidetud. Eelviimane koht käes nagu niuhti. Positiivse poole peale saab kanda ka selle, et esimese päevaga võrreldes olin palju enesekindlam ja kõik tundus ka pisut lihtsam ja loogilisem. Vägev oli!
Kahju ainult, et nii toredast võistlusest sai osa nii väike hulk harrastajaid. Ma ei usu, et on ebareaalne kohale meelitada vähemalt kaks korda rohkem osalejaid. Vaadates palju teisipäevakutel, neljapäevakutel, xdreamidel, rogainidel ja elionidel osalejaid on siis....
