Uued tuuled

Alates sügisesest X-dreamist pole mul olnud peaaegu mingit tahtmist mõelda seiklusspordile, veel vähem olen tahtnud mõelda võistlemisele sellel alal. Olen mõnusalt aja maha võtnud, vaimu ja keha puhanud, kergelt treeninud ja sellest mõnu tundnud. Jaanuaris õnnestus üsna palju suusatada ja ka nädala Vuokatis suusalaagris olla ning maratoniks valmistuda. Nädal enne Tartu Maratoni jäin haigeks, olin kodus haiguslehel ja põdesin kuni maratonini. Nii et sel aastal läks see asi untsu.

Kuna seigelda tahtmine pole ikka peale tulnud, siis on rohkem aega ja võimalusi uusi hobisid avastada, õigemini taasavastada.

Asi sai alguse sellest, et juba mõned aastad tagasi tekkis mõte, et tahaks lennata, suuskadega muidugi. Sama teema tuli kord jutuks ka sõber Jaanusega ja kuna mõlemad oleme lapsepõlves pisut hüpanud, siis leppisime kokku, et teeme vana hobiga uuesti tutvust. Tehtud mõeldud!

Võtsin ühendust Suusaliidu kahevõistluse ja suusahüpete juhendaja Roomet Pikkoriga ja uurisin maad, et kuidas ja kus oleks võimalik tegeleda selle suhteliselt vähepopulaarse spordialaga. Roomet suunas meid Nõmme suusakooli juures tegutseva treeneri juurde. Treener Indrek Possul võttis meid vastu, otsis meile kombe, suusad, saapad ja kiivri ja juba me seisimegi number või paar väikeses kombes nagu viinerid kiles pisikese hüppetorni all. Aga näod olid naerul ja me mõlemad olime uskumatult põnevil.

Õnneks oli pisikestel nubludel treening lõppenud ja polnud kedagi kiibitsemas kuidas kaks "noort" algajat nõlva nühkima asusid. Telekast vaadates ei saa arugi kui pikad ja kobakad need suusad tegelikult on. Olles harjunud lühikeste, jäikade ja igale korraldusele täpselt alluvate slaalomisuuskadega oli hüppesuuskadega pidurdamine ja pööramine paras peavalu.

Peale paari nõlvast alla sõitmist arvas treener, et võime nn. pukki proovida. Pukk on selline 20-30 cm pisike lumest hüpekas, mis on ehitatud nõlvale. Sellelt on paras harjutada äratõuget ja maandumist. Põhiline viga mida algajad teevad on liiga vara tõukamine. Kuna hoog on suhteliselt väike, siis ei suuda kuidagi oodata kuni see mitme meetri pikkune suusanina piisavalt kaugele jõuab. Tunne on selline, et suusaninad kukuvad üle otsa alla enne kui mina otsani jõuan. Treener: "Vara, väga vara", "Ikka liiga vara", "Pool meetrit liiga vara" jne. jne. Kui kuuendat korda trepist üles tulime tuli kommentaariks: " Noh, hakkab tulema! Vorm läheb teil iga hüppega paremaks!" :D

Ühel hetkel tundus, et oleme päris head ja pilk hakkas üha tihedamini torni poole kiikama. Eks treener sai meie soovist aru ja ühel hetkel kõlaski küsimus: "Noh, plaanite torni ka minna või?"

Mis seal salata, esimene kord tornis olla ja poomil istuda oli ikka täitsa kõhe. Juba poomil istudes ja alla vaadates sain aru, et hoog tuleb päris suur. Kuna Jaanus oli enne mind tervena alla jõudnud, siis ei olnud ka minul kusagile pääsu. "Oota otsani ära" olid treeneri viimased õpetussõnad ja juba ma end poomist lahti lükkasingi. Pots ja olingi all:) Mingist tõukest, lennufaasist ja maandumisest ei olnud juttugi.

Edasi läks lõbusamaks. Kiirus ei tundunud enam nii suur ja üha enam julgesin äratõukamisele mõelda. Tahate teada, kui kaugele me lendasime? Päris mitu meetrit! Ausõna:)

Esimene treening lõppes värisevate jalgade ja põksuva sõdamega. Tuli see trepist käimisest või adrenaliinist, ei oskagi öelda. Kindel on see, et see ei jää viimaseks hüppetreeninguks!